lugejate kirjad

Saime kirja auväärselt lugejalt: "Kas teate, milliste külgkorvidega sõidetakse Euroopa keskosas, näiteks Šveitsis Baseli piirkonnas?"

Juhuslikult isegi teame. Tuvastasime seal maalilises St. Ursanne vanalinnas ühe võrdlemisi uue korviga Urali, mis ei ole küll (veel) vanatehnika austusväärse nime vääriline, aga noh... on siiski Ural ja omab korvi:

Masin oli veidi häbelikult pugenud nurga taha puu villu puhkama, samal ajal kui teise nurga taga toimus ennesõjaaegsete Blower Bentley'de suursõidu lõunapaus:

Vana Uraliga võrreldes on evolutsioon teinud masinaga igasugu inetusi, näiteks lisanud ketapidurid (vist et kiirelt peatuda - milleks?), elektristarteri ja muid jumalavallatusi, aga noh - üldplaanilt on siiski tegu aktsepteeritava korviga. See masin ei näe ka enam sedamoodi välja, et korra nädalas enne õhtusööki peaks profülaktika korras käigukasti tihendeid ja klapivedrusid vahetama, aga kindlasti saab ka sel masinal Vene tehnika omamise võlusid ja vaevasid tunda.

Kiri, mida me lugejatelt ei saanud, kõlab järgmiselt: "Kas teate, mis külgkorvi on hetkel ning ka lähitulevikus näha Türil ühes peatänava äärses avalikult käidavas hoones?" Juhuslikult teame ka seda vastust, mille esitame pildina:

Küll aga me ei tea, kellel oli au väikese poisina sellise fantastilise leluga tutvust teha ja seda liivakastis solgutada...

uskumatu lugu

Järgnevalt jagan teiega toredat leidu Eesti levimuusika kantriharust, milles kihutatakse Soome tunnustega miilitsavärvi Uraliga (ikka ilma kiivrita), juuakse õlut, korjatakse teeveerest blonde tsikke ja tsillitakse niisama. Vahel vilksab sekka ka tõsisem tükk vanatehnikat, BMW R35 sugemetega tsikkel. Nautige, palun:

suursõit 2010

Kaks päeva. Viissada kilomeetrit. Nelikümmend kolm liitrit (ikka bensiini, mitte õlut). Selline jaanipäev...

Algas see kõik juba mitu kuud tagasi Vanasõidukite Suursõidule registreerimisega. Ikka Uraliga, millest ka eelnevalt oli juttu - hoolimata sellest, et me polnud veel selle masinaga sina-peale saanud. Sõitis küll, aga mootor korralikult ei töötanud - kord tõmbas täis, siis oli segu lahja...

Kui raske saab ikka olla karburaatoreid reguleerida? arvasime me alguses. Kui aga enda hammas enam peale ei hakanud, siis pöördusime viimases lootuses ühe nokitseja Silveri poole, kellel varasemat reguleerimiskogemust varnast võtta. Päev enne suursõidu algust läksime külla ja hakkasime timmima (loomulikult üks teeb ja teine vahib niisama):

Peale kolme tundi timmimist, päikese käes praadimist ja sääskede peletamist tuli paraku nentida, et vahepeal on vene tehnika müstilisem kui arvata võib. Igatahes sõitis ratas samamoodi nagu enne, ehk siis üldsegi mitte ideaalselt. Panime kogu jama vale mõõtu peadüüside süüks ja läksime rõõmsasti lahku, et juba järgmise päeva hommikul suursõiduga Elvast ühineda. Nii ka juhtus: hommikul jäid sadulas selja taha Elva, Tartu, Ahja... ja kilomeetreid muudkui kogunes. Räpinas ajas üks kohalik mind kohe Ovega segamini (tervisi siinkohas Ovele!), sest külka oli punane ja kiivriga on kõik sõitjad ühte nägu. Segadus lahenes kiiresti.

Räpinas sai tehtud ka tööstusspionaaži ja uuritud üht Ural M61 ratast, millel ka samad K68 karbussid peal, mis mul käima ei taha hakata:

 

Aga mis sa seal väljast ikka aru saad, tuli vaid nentida, et mõnel on karbussiõnne rohkem kui mõnel teisel.

Edasi kulges tee Põlvasse, mille lähedal Maanteemuuseumis toimus suurem rahvapidu vanatehnika saatel. Õhtuks eirasime ülejäänud gruppi vanatehnikasõpru ja ronisime Taevaskotta Alari poole mõnusale öömajale. Grill, saun, õlu ja puhtad linad - mis sa hing veel tahad?

Järgmisel päeval oli meeleolukas kogunemine Ruusmäe mõisahoovis:

...ning mõni tund hiljem Lätis, Ape keskuses:

Ka Lätis põhjustas vanatehnika nägemine tõelise rahvapeo, linn oli huvilistest umbes ja näod olid rõõmsad. Meeleolu lisas puhkpilliorkester, kes oli otsekui välja astunud mõnest Kusturica filmist:

Ja selge see, et mitu sõidupäeva tekitasid ka korraliku annuse väsimust, mille väljutamine käis õigetel külkamototsikkidel keset Ape keskust sedapsi:

Ligi poolsada kilomeetrit eemal, Valga Sõjamuuseumis pidi väsimusele alla vanduma ka teine külkasõber, tehes seda sobivalt temaatilise eksponaadi taustal:

Ja jättes mainimata hilisema pikniku Paju hooldekodu vanurite ees ja seljamassaaži Aakre mõisa taga pargis, lõppeski see rännak Võrtsjärve kaldal Vaiblas. Ülejäänud suursõidu osalejad kihutasid küll edasi Pärnusse paraadile, aga me hoidsime ennast tagasi - amatööride asi, paarist päevast piisab. Järgmine kord põhjalikumalt.

Oli tore vanatehnikaüritus. Isegi väga...

uraaal

„Mootorratturit, kes näeb ette sagedast sõitu suurema pagasiga ja kaassõitjaga igasugustel teedel ning nõuab külghaagisega mootorrattalt häid dünaamilisi omadusi, rahuldab muidugi ainult raske mootorratas («Dnepr» või «Ural»).“ A. Palu, 1976.

Nii see juhtuski. Õuel seisis punane ja läikiv Ural. Hoolimata läikivast värvkattest on tegu auväärt masinaga, vanust korjanud juba 45 aastat ning läbitud teadmata hulk kilomeetreid teadmata teedel teadmata riikides. Mis on teada, on see, et passis on talle nimeks pandud Ural M62, aga tegelikult on margiks enamjaolt M63. Teadmata meistrimehed on lisanud sinna nii M62 (ehk siis vanemaid) juppe, nt summutid, aga ka väga novaatorlikke osi (nt karburaatorid K68).

Teada on ka see, et ühe imeliku juhuse läbi on staarmootorratas esinenud pool aastat tagasi fotosessioonil Kihnu Virvega ühe ettevõtte reklaami jaoks. Aga ega ma siis sellest tahtnud praegu rääkida.

Tänaseks on Ural läbinud pisut üle 100 kilomeetri, parandatud on hulga lastehaigusi (selles eas? lastehaigused?) ning vahetatud hulga pingeregulaatoreid (tarbetult) ning genekaid (tarbekamalt). Kui kõik hästi läheb, siis saavad haigused lähinädalatel ravitud ja jaanipäeva paiku oleme stardirivis üritusel nimega "Vanasõidukite suursõit 2010". Võib juhtuda, et ka siis saab meid leida mõnes maalilises mõisahoovis talli ees oma suksul süüteküünlaid vahetamas:

Aga seniks jääb üle vaid loota, et paremad motopäevad on kõik veel ees...

iidsed ideed

Väga suur rõõm oli tutvuda ajakirja Popular Science arhiiviga, mis sisaldab ka üht-teist külkade kohta. Meeldejääv oli 1924. aastast pärit artikkel, mis fantaseeris tsiklisõitjate halva-ilma-vastaste saavutustest nagu tuuleklaas ning presendid jalgade ja korvisõitja keha kaitseks. Paar fantaasiavilja ka pildina:

Tähelepanu pälvis ka jutuke 1919 aastast, kus Ameerikamaal võttis üks külkapaar ette kaelamurdva triki, sõites kanjonite vahel neli miili akvedukti (ehk siis suure rauast toru) peal. Eesmärgiks mitte rekordipüstitus ega liigne adrenaliin, vaid et varingu tõttu oli sõidutee muutunud kasutuskõlbmatuks ning tuli kasutada kreatiivseid lahendusi:

Loodetavasti jätkub lugejatel erinevaid kreatiivseid lahendusi ka rohkem kui 90 aastat hiljem tänapäeva...

paraad!

Järjekordne august, järjekorne Jõgevatreff. Peatume lähemalt paraadil, mida oli külkasõpradel au kahe masinaga (siis Dnepr MT-11 ja K750M) külastada. Kohal olid ka külalisesinejad lähivälismaalt, aga nad olid paraku korvi koju jätnud ja esinesid soolotsiklil (Honda). Hetk enne ärasõitu paraadi toimumiskohta:

Kord juba stardipaika jõudes oli näha igasuguseid karvased ja sulelisi - sai kinnitust, et issanda loomaaed on ikka kirev. Tsikleid oli kahe-, kolme- ja neljarattalisi ning ka osalejate parameetrid rahvuse, soo, usutunnistuse ja juuksevärvi lõikes olid ääretult mitmekesised. Pildike kirevast seltskonnast ja pikast jorust enne paraadi liikumahakkamist:


Kohendamine vahetult enne paraadi algust:

Ja siis läks sõiduks. Teeääres oli seda imeasja tulnud vaatama hulgim rahvast, osad naersid, osad lehvitasid, osa ilmselt ei saanud aru, kust kõik need tsiklid tulevad ja miks nad üle tee poodi ei pääse. Ühe Dnepri selga oli suisa terve perekond roninud (tervitusi Tarvole) :)
Aga kõige rõõmsam ilme paistis teeveerelt ühe tundmatu külkaekipaaži nägudest, kelle tsikkel oli meie omaga pea äravahetamiseni sarnane. Äratundmisrõõm segatud vastastikuse austusega paistab sellelt pildilt:

Hulganisti positiivseid emotsioone. Oli tore vanatehnikaüritus...

tähesõit

Nädal tagasi toimunud Uunikute tähesõit tundub tagantjärele kui tore jaanipäevajärgne rosin. Mingi seletamatu jõud sundis meid sellele üritusele kirja panema, olgugi et horisont oli hirmutav - varasem tähesõidu-kogemus puudus ja üleüldse puudus kogemus külkaga päeva jooksul pea 300km maha sõita. Aga üks kord on ikka esimene...

Ettevalmistuseks tuli Dnepril likvideerida mõned lekked, timmida pidureid, seada korvi kallet, lappida bensiinipaaki - igapäevane värk. Enda ettevalmistuseks otsustasin hankida korraliku sõiduvarustuse - kuigi ahvatles üleskutse kanda ajastule sobivat riietust, tundus enda turvalisus tiba tähtsam, eriti kui sõidukogemust ka just liialt palju ei ole.

Kuna üks külkavelle on prioriteediks seadnud imiku ja hetkel motoasjades ei osale, tuli leida endale paariline. Et asi oleks veelgi põnevam, puudus leitud segapaarisvõistkonna teisel liikmel Kittyl igasugune külkaga sõitmise kogemus. Õnneks see ei seganud, vaid oli hoopis innustavaks teguriks :)

Igatahes nii me siis laupäeva hommikul Järva-Jaani starti jõudsime. Erutus kasvas, uurisime kättejagatud kaarte ja nuputasime sõidustrateegiat. Stardi eel ei teinud Dnepr meile häbi, käivitus koheselt ja roomas urisedes stardivärava poole. Silme ees terendas seitsmetunnine sõit misiganes takistuste kiuste - tehnilised väljakutsed, ilmaolud, navigeerimisvead ja muu kraam, mis sellises olukorras ennast avaldama kipub. Hetk enne starti ja stardihetk (kõik Lauri pildid):

Algus oli rahulik ja tundus, et niiviisi ringi sõites jõuab vaadata Eestimaad, mõelda omi mõtteid ja õigel ajal kontrollpunktidesse jõuda. Boy we were wrong... Väikesed navigeerimisvead hakkasid kiiresti kätte maksma ja peale lõunat oli juba tegemist hullunud sõiduga, mille ajal prooviti arvutada ettenähtud kiiruseid, mõistatuste vastuseid ja navigeerida (hoolimata sellest, et tuul proovis tuima järjekindlusega kaardilehti enda valdusesse võtta). Eestimaad me nägime ilmselt rohkem kui teised ekipaažid, sest eksitud kilomeetrite hulk kasvas lõpupoole üsna jõudsalt. Õnneks ei lasknud me end sellest morjendada, kihutasime vapralt finiši poole ja tegime kaasa kõik kohustuslikud lisakatsed:

Viimasel lisakatsel Järva-Jaani krossirajal proovis üks napsulemb kohalik ikka ja jälle korvisistuja Kittyle õpetada, kuidas kurvis tuleb kallutada ja astmelaual seistes korvi küljes rippuda, et ikka kiiremini saaks. Õnneks ei jäänud korvisistuja teda uskuma ja hoidis selle asemel kramplikult sangast kinni, et hüpekad teda korvist minema ei pühiks (minu arust oli see väga eluterve lähenemine) :)

Ehk siis kokkuvõtteks: tegime läbi kõik mis vaja, nautisime Eestimaad, rattasõitu ja head seltskonda ning täiesti ettekavasemata boonusena napsasime mootorrataste klassi võidu. Et oleks põnevam, siis ma ei maini, palju mootorrattaid kokku üldse osa võttis :)

Päris hea pildimaterjal on üles riputet Autolehes, http://www.autoleht.ee/gallery?gallery_id=594

Tore vanatehnika üritus oli.