Pühapäev, 26. juuni 2011

pekar K68U. ja lustisõit. ja vänt.

Kui tahta täpsemalt aru anda, milline näiliselt purunemata jupp vene tsiklist suudab ikkagi puruneda, ei pääse me mööda vändast. Jutt siis ei käi väntvõllist, aga käivitusvändast. Ühe käivitamise peale oli vänt lõhki nagu pasun:

Kui tahta täpsemalt aru anda, mis vändale ülekoormust põhjustas, siis ei pääse me mööda juunikuisest vanatehnika lustisõidust. Lugu iseenesest proosaline: läksin Uraliga lustisõidule debüüti tegema, aga Ural leidis, et ei debüteeri sa siin midagi. Ehk siis sõitis küll, aga tühikäik oli olematu. Nõmme mäest alla sõites oli kõik hää, aga esimeste valgusfooride juures selgus kibe tõde: tagaseisjad said suutäie naerda, kuidas ma punase tule all seisma jäädes nagu nõiaväel sadulast kargasin ja tsiklit jälle käima tampisin. Seda juhtus vist liialt sageli, et vändale avaldunud ülekoormus pani talle mõtte pensionipõlve pidama hakata. Väike peitepildist fototõestus (varblase galeriist), et ma lustisõidu stardis olin olemas:

Kui tahta täpsemalt aru anda, mispärast tühikäiku polnud, siis ei pääse me mööda uute karbusside paigaldamisest. Easthighway Marko käest sai toodud ja peale kruvitud uued Pekari K68U karbussid, mis peaksid ogara sõidumõnu tekitama. Lustisõit oligi ette nähtud testringiks, kuidas uued karbussid toimivad, aga tühikäiku ei jõudnud enne sõitu välja timmida...

Kui tahta täpsemalt aru anda, mispärast oli vaja karbusse vahetada, siis ei pääse me mööda poolakatest. Juba minu kätte sattudes olid Poola sepad sellele Uralile kruvinud K68 karbussid, mis iseenesest on toredad, kui üks neist ei oleks praak olnud. Läks napp poolteist aastat timmimist, jändamist ja osade vahetamist, ja juba selguski tõde - üks karbuss on vigane ja ei suuda keskmistel pööretel õiget segu teha. Jah, ma timmisin segunõela, düüse, ujuki taset, aga ei mingit lootust. Uue karbussi vahetusega liigrikka segu mured kadusid, aga õnneks see ei tähenda, et tehnilised väljakutsed oleks otsa saanud. Käivitusvända purunemine ja selleni juhatanud sündmuste ahel aitas remontijavaimu virge hoida :) 

Pühapäev, 5. juuni 2011

vana tsikli eri

Päev pärast DKW väljapaneku väisamist külastasime Põlvamaal asuva Maanteemuuseumi temaatilist päeva, millel nimeks Postijaama päev ja alamteemaks - vana tsikli eri! Pühendatud oli see üritus kiivri kandmise kohustuse 45. aastapäevaks Maarjamaa pinnal. Kiivreid oli palju, nii vanu häid munakoori kui ka värskemat, ent igavamat kaitsvat koorikut. Vähemalt samapalju oli ka motovellesid, kes kõik paraadrivis muuseumi poole kihutasid:

Osad tsiklimehed pidid kahel rattal piinlema, targemad jällegi saabusid kolmel rattal ja vältisid peretüli teemal, millist pereliiget peab ruumipuudusel koju jätma:

Oli ka neid, kes kodust tulid kolmel rattal, kuid saabusid kahel rattal - ju siis oli külgkorvi rehv purunenud (muidugi võib olla ka tegemist äärmusliku sõidumeisterlikkuse demonstratsiooniga): 

Maanteemuuseumi õue mahutatuna sai pealtvaatajaskond tsiklite vahel voorida ja uudistada. Palun pöörata tähelepanu asjakohastele peakatetele esiplaanil oleva K750M korvil:

Kui tsiklil juhtus kütus lõppema, tuli leida muuseumi teisest otsast kolme kasega tankla ja... nentida, et kütust ei väljastata sealt tilkagi. See-eest oli ilus:

Üheks ürituse tõmbenumbriks oli märgitud vigursõitu külgkorviga Ural Retro. Sangas istus noorepoolne (väliseestlasest?) iirlane, kes sõitis korv õhus nii edaspidi kui tagurpidi ning tegi asfaldil piduriga kannakaid. Sellest võib lugeja amatöörvideofilmi vaadata:

Kohal oli ka mototakso kutsar Wana-Kolga tsiklitallist, kes oli pildistamise ajaks suutnud korvi meelitada militsionäär Sveta. Ühe euro eest sai sõita paraja ringi, aga see, kas Sveta maksis, sõitis või üldse midagi sai, jäägu ajaloohämarustesse:

Leidsime muuseumi õuelt ka kurva näite tänapäeva kriminogeensest keskkonnast. Alarmi puudumise tõttu oldi loetud tundidega jõutud ühelt külgkorvilt varastada mootor, käigukast, reduktor ja muud peenemat kraami:

Aga muidu, tsiteerides klassikuid - tore vanatehnikaüritus oli...