Juunis, kui Eesti ilmad just ei kutsunud külkaga tiirutama, tekkis hea plaan käia ajaviitmiseks külas naabritel. Seekord siis Tuula oblastis, kus toimus suurejooneline üritus Tuula Moto 2014. Üritusele me küll teatud põhjustel õigel ajal kohale ei jõudnud (te ei taha teada Moskva ummikutest!), aga selle eest sai järgmisel päeval käidud Tuula mootorrattamuuseumis. Tegemist on ühe entusiasti ehitatud muuseumiga, mis kajastab Tuula toodangut läbi aegade, sekka ka muud nõukogude päritolu mototehnikat.
Muuseumis oli tore päris mitmel põhjusel. Esiteks vestis muuseumi omanik meiega mitu tundi juttu, ilma milleta oleks see käik olnud palju igavam. Saime näiteks teada, milline on ekperimentaalsete mudelite saatus - ühe ainueksemplari jupid toodeti küll tehases valmis, aga siis rauges initsiatiiv ja muuseumi omanik vedas jupid koju ning pani ise kokku. Tulemuseks on maailma mõistes ainueksemplar, mida tehas pole kunagi tootnud, aga mis siiski on füüsiliselt olemas :)
Muuseumis leidus ka ühel kolmerattalisel üliharuldane Tuulas toodetud 250cm3 mootor (kõik ülejäänud olid traditsiooniliselt 200cm3), kallur-Muravei ja muud toredat kraami.
Muuhulgas nägime ka Tuula nö originaalkülgkorvi, mille üle eestikeelses kultuuriruumis on olnud pikki vaidlusi (et milline see korv oli ja kas üldse originaali oli). All on kaks pilti, mul läks meelest ära, kumb see originaal siis oli :)
Õnneks ei puudunud muuseumist mulle südamelähedased Uralid. Üheks näiteks on alltoodud tempomootorratas, mille kannul tegid jalgratturid trekil tippkiiruse võistluseid. Väidetavalt sõideti sellesama tsikli tuules rekordiks ring trekil keskmise kiirusega 98km/h. Andmed puuduvad, kas kiiremini sõita ei jaksanud jalgrattur või mootorrattur :)
Juuli tippsündmuseks oli Unic-Moto kokkutulek Pärnu Moto 2014, mis toimus Kosmonautide puhkekeskuses Häädemeeste kandis. Sõidetud sai sinna Urali sadulas ning kuna kohalesõit Tallinnast toimus arusaamatul põhjusel läbi Saaremaa, sai loetud päevadega läbi sõidetud 590 kilomeetrit. Vist minu rekord külgkorviga... Selle illustreerimiseks pilt karmist kihutamisest sadulas (vaadake lehvivat salli, mitte spidomeetrit!):
Aga nüüd teistel teemadel. Et Jupiter ei nukrutseks üksi kuuri all, tuli ka teda sõitma viia. Esimene katse oli juunis, kui ilm oli külm ja vihmane (mis paistab ka riietusest alltoodud pildil):
Juulis aga sai sõit suurema hoo sisse ja viis meid ühe kõige palavama päevaga otse ülevaatuspunkti. Ülevaatajaks sattus mees, kel omal kuuri all IŽid ootamas, seega oli ta 1) piisavalt teadlik, et osata norida, 2) piisavalt leebe, et mitte tahta teist vanatehnika omanikku norida. Seega pääsesime hoiatusega, et piduritule klaas on pleekinud ja et rehvidel peaksid olema E-tähised (mul rehvid veel CCCP kirjadega).
Rõõm ülevaatusest saatis meid mõne nädala pärast uuesti Elva lähistel teele. Kõik läks kenasti peale selle, et ühel mäest laskumisel, kui spido seier hakkas juba üle 60 ronima, jooksis mootor terava sirinaga kokku. Kui ratas seisma jäi, hakkas naine juba autot järele helistama, aga mina veel proovisin korra käivitusvändale vajutada, et kui kõvasti siis kinni on. Üllatuseks käivitus mootor kenasti ja vedas viimased kolm kilomeetrit koju ilma võõraste helideta. Järeldasime, et ju siis oli kuuekümnega kihutamine lihtsalt rattale moraalselt vastuvõetamatu, millest ta ka märku andis ja siis kiirelt ise paranes. All pildil on Jupiter juba kodus ja muigab väikese vimka peale, mis ta meile mängis:
Tore vanatehnikasuvi oli (on).
