Teisipäev, 12. august 2014

suvised tiirud

Juunis, kui Eesti ilmad just ei kutsunud külkaga tiirutama, tekkis hea plaan käia ajaviitmiseks külas naabritel. Seekord siis Tuula oblastis, kus toimus suurejooneline üritus Tuula Moto 2014. Üritusele me küll teatud põhjustel õigel ajal kohale ei jõudnud (te ei taha teada Moskva ummikutest!), aga selle eest sai järgmisel päeval käidud Tuula mootorrattamuuseumis. Tegemist on ühe entusiasti ehitatud muuseumiga, mis kajastab Tuula toodangut läbi aegade, sekka ka muud nõukogude päritolu mototehnikat.
Muuseumis oli tore päris mitmel põhjusel. Esiteks vestis muuseumi omanik meiega mitu tundi juttu, ilma milleta oleks see käik olnud palju igavam. Saime näiteks teada, milline on ekperimentaalsete mudelite saatus - ühe ainueksemplari jupid toodeti küll tehases valmis, aga siis rauges initsiatiiv ja muuseumi omanik vedas jupid koju ning pani ise kokku. Tulemuseks on maailma mõistes ainueksemplar, mida tehas pole kunagi tootnud, aga mis siiski on füüsiliselt olemas :)
Muuseumis leidus ka ühel kolmerattalisel üliharuldane Tuulas toodetud 250cm3 mootor (kõik ülejäänud olid traditsiooniliselt 200cm3), kallur-Muravei ja muud toredat kraami.
Muuhulgas nägime ka Tuula nö originaalkülgkorvi, mille üle eestikeelses kultuuriruumis on olnud pikki vaidlusi (et milline see korv oli ja kas üldse originaali oli). All on kaks pilti, mul läks meelest ära, kumb see originaal siis oli :)
 
 
Õnneks ei puudunud muuseumist mulle südamelähedased Uralid. Üheks näiteks on alltoodud tempomootorratas, mille kannul tegid jalgratturid trekil tippkiiruse võistluseid. Väidetavalt sõideti sellesama tsikli tuules rekordiks ring trekil keskmise kiirusega 98km/h. Andmed puuduvad, kas kiiremini sõita ei jaksanud jalgrattur või mootorrattur :)
 
 
Juuli tippsündmuseks oli Unic-Moto kokkutulek Pärnu Moto 2014, mis toimus Kosmonautide puhkekeskuses Häädemeeste kandis. Sõidetud sai sinna Urali sadulas ning kuna kohalesõit Tallinnast toimus arusaamatul põhjusel läbi Saaremaa, sai loetud päevadega läbi sõidetud 590 kilomeetrit. Vist minu rekord külgkorviga... Selle illustreerimiseks pilt karmist kihutamisest sadulas (vaadake lehvivat salli, mitte spidomeetrit!):
 
Aga nüüd teistel teemadel. Et Jupiter ei nukrutseks üksi kuuri all, tuli ka teda sõitma viia. Esimene katse oli juunis, kui ilm oli külm ja vihmane (mis paistab ka riietusest alltoodud pildil):
 
 
Juulis aga sai sõit suurema hoo sisse ja viis meid ühe kõige palavama päevaga otse ülevaatuspunkti. Ülevaatajaks sattus mees, kel omal kuuri all IŽid ootamas, seega oli ta 1) piisavalt teadlik, et osata norida, 2) piisavalt leebe, et mitte tahta teist vanatehnika omanikku norida. Seega pääsesime hoiatusega, et piduritule klaas on pleekinud ja et rehvidel peaksid olema E-tähised (mul rehvid veel CCCP kirjadega).
Rõõm ülevaatusest saatis meid mõne nädala pärast uuesti Elva lähistel teele. Kõik läks kenasti peale selle, et ühel mäest laskumisel, kui spido seier hakkas juba üle 60 ronima, jooksis mootor terava sirinaga kokku. Kui ratas seisma jäi, hakkas naine juba autot järele helistama, aga mina veel proovisin korra käivitusvändale vajutada, et kui kõvasti siis kinni on. Üllatuseks käivitus mootor kenasti ja vedas viimased kolm kilomeetrit koju ilma võõraste helideta. Järeldasime, et ju siis oli kuuekümnega kihutamine lihtsalt rattale moraalselt vastuvõetamatu, millest ta ka märku andis ja siis kiirelt ise paranes. All pildil on Jupiter juba kodus ja muigab väikese vimka peale, mis ta meile mängis:


Tore vanatehnikasuvi oli (on).

Reede, 9. mai 2014

vänt korras

Eelmise loo lõpus avaldasin kahtlusesegust lootust, et kas koduste vahenditega remonditud Urali käigukast ikka pidas remondi vastu või nõrkes selle protsessi käigus lootusetult. Aprilli keskel sai kast kokku ja rattale alla kruvitud ning kiiresti järgnes ka 60 km tiir teisele poole päälinna ja tagasi. Tulemus: mitte ainult käivitusvänt ja käigukast ei töötanud perfektselt, vaid ka ilm oli remondiga ilusaks läinud ja linnud laulsivad eriti helge häälega! See tegi muidugi tuju heaks nii leidiski pühapäevane pärastlõuna meid Randvere kiriku aiast:
 

Kirikuõpetajatki ei jätnud vanaldane tehnikaime külmaks, rääkides meile möödaminnes põgusalt oma noorpõlve mootorratta juhtumistest. Aga kuna õhtupoole ootas pulmapidu, siis väga pikka sõitu teha ei saanud - sõiduülikond tuli vahetada viisakama ülikonna vastu. Ilus pühapäev oli...

Pühapäev, 13. aprill 2014

vänt lontis

Aastatega oli Uralil käivitusvänt vajunud norgu, nimelt oli võlli kiilusoon hakanud ümarduma. Lisaks juhtus järjest sagedamini, et vändale rõhudes lendas jalg suure hooga maapinna poole ilma et mootorit oleks ringi aetud, mis viitas vajadusele käigukastiga väike remont teha. Selle teise vea põhjuseks oli väike käivitivõlli sees paiknev vedru - kui raske saab olla seda vahetada?
No esmalt muidugi tuli eemaldada käigukast masinalt, mis ei ole teabmiskeeruline. Vaja on kas a) looma jõudu, et tõsta kast koos mootoriga raami vahelt välja (lühikese raami puhul kast eraldi ei mahu), või b) kui jõudu nii palju pole, kasutada tarkust. Ehitasin mootori alla väikese aluse ja sedaviisi sai mootorit-käigukasti lihtsalt esiratta poole veeretada, nii et käimar kätte saada:


Edasi tuleb käivitivõll kastist kätte saada. Selle protsessi käigus saab tuttavaks absoluutselt kõigi ülejäänud hammasrataste ja võllidega, sest käiviti lahkub kastist viimasena. Aga välja ta tuli, kus ta pääses:

 
Selle tillukese vedru vahetus oli muidugi keeruline, kuna uus vedru uue võlli sisse enam ei mahtunud. Tavaline lugu, et varuosade mõõdud "umbes" klapivad. Tehtud-mõeldud, auk vaja suuremaks puurida. Karastatud võll neelas mitu puuri, enne kui allus toorele jõule ja majutas uue vedru sisse. Edasi läks juba lihtsamalt, kasti kokkupanekul jäi väga vähe juppe üle ja hammasrattad said vist enamus ka õige koha peale tagasi. Päris täit selgust veel pole, kuna sõiduproov veel tegemata, aga lähipäevad peaksid selgust andma. Olen elu jooksul mitu emmilise käigukasti laiali lõhkunud ja tööle ei ole neist enam ükski hakanud - ehk see kast on meeldiv erand :)