Pühapäev, 28. detsember 2008

vaikelu katkestus

Talvine vaikelu sai motokuuris katkestatud jõulude paiku, kui iga endast lugupidav peremees viib lauta loomadele tüki leiba. Meie siis vastavalt käisime motokuuris oma hoolealuseid silitamas ja ühega neist tegime mõne talvise tiiru:
Enne väljaajamist tuli küll korrastada süütesüsteemi, timmida karbusse ja õlitada trosse, aga üks emmilise omanik peab selliseid toiminguid igati endastmõistetavaks ning ei pane pahaks, kui hoolealune teda kohe pika ja veatu sõiduga ei suuda rõõmustada.


Omamoodi sündmuseks on ka neljanda külka siginemine motokuuri. Sedakord küll normaalsest veidi vähendatud mõõtkavas - tegemist külkasõprade maskotiga, kes rahuloleva naeratusega lasi endast sadulas pilti teha:
Ah et miks kõhule suur "m" on tätoveeritud? See on ju elementaarne, emmiliste omanikel peabki kuhugile "m" kirjutatud olema. Hetkel on maskott ainuke, kes oma "emmi" paljastas, ülejäänud külkasõbrad hoiavad oma emmi asukohta varjus :)

Pühapäev, 26. oktoober 2008

filmiklassika

Täna tahaks jagada lugejatega ühte killukest vene filmiklassikast, kus peale muu toreda vanatehnika saab näha ka militsionääri külgkorvi tagaajamisaktsioonis. Filmi pealkirjaks, nagu mõned juba õigesti ära arvasid, on "Ettevaatust, auto!" ("Берегись автомобиля") ning üldiselt kuulub see meistriteos kohustuslike filmide hulka igal tõsisel vanatehnika huvilisel.

Tegelikult on ka üks asi, mis mind juba kaua selle filmi juures on piinanud. Selle kümne minuti jooksul, kui militsionäär oma külkaga etleb, käib ta tagumiku alt läbi vähemalt kolm erinevat külgkorvi (kõik loomulikult sama registrimärgiga). Normaalsele inimesele ei tohiks masinate vahetumine silma hakata, aga paadunud külkafänn näeb kohe ära, et alguses on militsionääril Ural, mis hiljem moondub M72-ks (kumbki paraku ei ole allolevas katkendis) ning hiljem on tegu veel teise M72 tüüpi masinaga. Miks neid külkasid vaja vahetada oli, on mulle jäänud saladuseks (äkki ei pidanud kihutamise valule vastu? või miskit proosalisemat?), aga salapärased asjad ongi põnevamad vaadata. Nautige, palun:

Kolmapäev, 22. oktoober 2008

rrrremont (pisike)

Möödunud nädalavahetuse bilansi ühele poole tuleb võtta arvele ühe külka parandatud tagarehv, teisel vahetatud simmer peaülekandes ja kolmandal remonditud sidur. Teisele poole bilanssi kirjendatakse kahekesi tehtud päev aega tööd, mõned lendulastud vandesõnad, omajagu õlut ja grillvorsti (kuipaljudes motokuurides on nurgas vana sepaääs, millel on imehea liha grillida või vorstikest soojendada?)
Aga vat kui külkad ükskord kõik valmis saavad (aga "valmis" saab vene tehnika sama palju kui Tallinna linn), siis oleme sama rahulolevad, kui see memm oma (või väimehe?) külka peal istudes.


Pühapäev, 28. september 2008

hooaja lõpp

Sõiduilmade vähenemise tõttu kisub vägisi hooaja lõpu poole. Täpsemalt - sõiduhooaja lõpu poole, sest putitamise hooaeg on just praegu algamas. Ega vana külgkorv siis mingi uus Yamaha ole, et sügisel lükkad garaaži ja kevadel sama rõõmsalt välja. Vene tehnika nõuab ikka hoolt ja armastust, mis mõne paadunud tehnikahuvilise isegi jõuluõhtul ajab garaaži oma plekist pereliiget üle vaatama.
Meenutame nüüd mõne pildiga möödunud aastate hetki, kus terve pere oli pühendunult tehnika kallal ja aitas kas nõu, jõu või lihtsalt moraalse kohalolekuga:


Teisipäev, 26. august 2008

kestvussõit

Kohe peale Treffi rongkäiku tuli mõte panna üks külkadest väikesele kestvussõidule. Me ei räägi siin tuhandetest kilomeetritest, vaid edasi-tagasi veidi rohkem kui paarisajast kildist. Tehtud - mõeldud.
Teekonna esimene pool oli meeliülendav, ratas lippas nagu linnuke ja soe tuul sasis rinnakarvu. Spido seier oli pidevalt 120 peal... ah jaa, kas ma ütlesin, et spido vist veidi valetas? Nii umber 50 km/h, mitte rohkem.
Igatahes sihtpunkti Räpinasse vedas ratas ilusasti. Rattal sai villand siis, kui poodi mindi õlle järele - ühel ristmikul otsustas kardaani kummiliigend elegantse lennuga rattast irduda, väänates kõveraks aku kinnituspleki ja võttes kaasa mootoripoolselt vedavalt jublakalt ühe sõrme. Kummiliigendist jäi järele täpselt niipalju:Mis salata, edasiliikumine oli paugust võimatu ja kiirelt asuti kardaani demonteerima (eemaldades tagaratta ja peaülekande). Stiilinäited kardaanieemaldamise töistest poosidest:

Edasi läks nagu filmis, kuhu sekka sattusid kohalikud ratturitest venelased, kes lubasid katkised jupid kohe kasvõi maa alt välja tõmmata, kuid kes tänu joogisele peale ilmselt minut peale sündmuskohalt ärasõitu oma lubadused mugavalt unustasid. Või siis külka pukseerimine mööda Räpina üleskaevatud tänavaid lähimasse sobivasse garaaži. Või järgmise hommikul lahti läinud varuosade tagaajamine Kagu-Eestist, mis päädis pühapäeva hommikul Põlva motopoe abivalmi kollektiivi äratamise ja poodi ajamisega (loomulikult hommiku jooksul mitu korda, sest vene konstruktorid on suutnud käigukasti vedava võlli otsa istutatava jubina teha mitmes esmapilgul tähtsusetuna näivas variatsioonis).
Igatahes sai ratas tänu õnnele, osavatele kätele ja hobueesli kannatusele mõne aja pärast sõidukorda ja tagasitee võis alata. Rohkem külka katki minna ei viitsinud, kui jätta kõrvale fakt, et spidomeetri nõel otsustas suurest erutusest võlli otsast punuma pista. Noh, igatahes on spidol nüüd valetamisega kriips peal.
PS Õlled sai lõpuks siiski toodud ja saunaski käidud. Tore vanatehnika üritus oli.

Pühapäev, 10. august 2008

naiste kiituseks

Niipalju kui naised meie külkahuvi pärast ka kannatanud (ja seetõttu virisenud) ei ole, ühe imelise teo tegid nad ikkagi enne Treffi ära. Tegelikult tegid suve alguse poole veel ühe tembu, üllatades meid motokuuris lillekimpudega, aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.

Õhtul enne Treffi tuldi lagedale lahedate särgikesega, millel peal just meie (külkahullude) tarvis kujundatud logo. Siinkohal tervitused Etsile, kes logo kritseldades väga kärmelt asjale pihta sai ja suutis vähese trükivärvi kuluga palju edasi anda:Loomulikult oli mõlemal ekipaažil särk Treffi paraadil nagu kord ja kohus seljas. Kuidagi uhkem tunne oli kohe :)
See, kas MC tähis logol ikka tegelikult MC-d tähistab või pigem parodiseeritakse eestlasele tüüpilisi kahemehe-MCsid, jäägu igaühe enda otsustada...

Teisipäev, 5. august 2008

trehvamine

Suvi lippab märkamatult. Jätame vahele detailse tehnilise kirjelduse vigadest, nende likvideerimisest ja selleks kulunud vandesõnadest, mis leidis 2008 kevadel-suvel aset. Üldiselt oleme nüüd mootori ja käigukasti mahavõtmises-pealepanemises sedavõrd vilunud ja osavad, et võiksime selle ala üle-eestilisele meistrivõistlusele minna.
Kuna Jõgevatreffi paraadil osalemine oli juba ammu auasjaks võetud, siis selle nimel sai ka pingutatud ja rattad niipalju kui võimalik korda tehtud. Kui inimene midagi tahab, siis ta seda ka saab - treffil olid külkavelled kahe ekipaažiga väljas: Paraadisõit läks toredasti, memmed lehvitasid teeääres heldimuspisarat silmanurgast pühkides, kui külkad neile noorust meelde tuletades mööda tuhisesid. Vahepeal kippusid küll väljamaa tsiklite omanikud külkadel eest ära sõitma, sest suurt üle 75km/h me välja pigistada ei tahtnud. Järgmisel pildid palun tähelepanu pöörata 1) klassikalisele püstisele paraadisobilikule sõiduasendile, ja 2) üligruuvidele (kuid samas praktilistele) retrokinnastele, mis on pärit allakirjutanu ammulahkunud vanaisa varasalvest:
Jõgevale vedasid mõlemad masinad kenasti välja hoolimata sellest, et tigusammul linnas rongkäigus liikudes kuumenes õhkjahutusega mootor ikka päris korralikult - puhu või ise peale.
Loomulikult paelusid linna peal pilke eelkõige teised külkad, mida oli näha ligikaudu kümne ringis. Erilist furoori tekitasid kaks Kihnu memme (oops, tegelikult tütarlast), kes olid oma saarelt pärit külkadega treffi väisamas. Peale mõne sõna vahetamist katsuti üksteise masinaid ja üks hakkajam tütarlaps tundis vajadust käima lüüa meie must külka (millega ta suurepäraselt hakkama sai):
... ning punase peal poseerida:

Kokkuvõttes nentisime, et meie külkad küll läigivad paremini, a nende omad on palju autentsemalt roostes :) Igatahes - tore (vana)tehnika üritus oli.

Teisipäev, 22. juuli 2008

hooaja algus

Rege rauta suvel, vankrit talvel. Mis te arvate, kas talvel vastu 2008. aastat käis garaažis kiire külkakõbimine? No ei käind mitte. Suvi paistis nii kaugel ja tundus, et kevadel jõuab ju vabalt kõik puudused masinatel likvideerida, et suvel saaks ringi kihutada. Seega saabus 2008 aasta ilma vahejuhtumiteta ja motikad magasid garaažis sügavat talveund.
Kevadel, lihavõtete ajal juhtus ime - rutiinse kontrollkäigu ajal selgus, et jänesed olid garaaži kingiks veel ühe külka toonud! Hästi säilinud 44 aastat vana K750M, mida natuke modifitseeritud, nagu ikka nii vanu tööloomi. Isegi pühendus oli rattal:

Et siis tänu sellistele kingitustele motokuuris elu ei rauge ja haamrikopsimist jagub veel aastateks.
Järgmine tähelepanuväärne sündmus oli maikuus, kui lõpuks ometi said kõik rattad arvele võetud. Kui siia lisada, et vähem kui aasta tagasi said garaažialused omale A-kategooria load, siis ei ole enam vähimatki seaduslikku takistust siniseid vilkureid kartmata ringi põristada. Niimoodi need masinad ARKi poole vurasid:

Niimoodi need päevad veeresid. Kõik oli justkui sõiduhooajaks valmis...

Pühapäev, 13. juuli 2008

must elukas

Augustikuus 2007. aastal saabusid lõplikud jupid, mis olid vajalikud järgmise külka - musta eluka jaoks. Antud pildil on külgkorvi pea paari meetri pikkune vann suudetud sisse pressida pereautosse:
Septembris algas usin monteerimine. Lootus oli, et kuna üks sarnane masin on juba kokku pandud, siis nüüd läheb hulga libedamini. Tegelikult eriti ei läinud, õppimisruumi oli veel küllaga. Mõningane edu viis musta eluka säärase väljanägemiseni:

Ja veel veidikese aja pärast julgesime juba õue veeretada, et proovida esmast rõõmu sõitmisest:

Reede, 4. juuli 2008

punase valmimine

Aega võttis, aga asja sai. Ühel hetkel oli punane külka seisus, kus kõik sõiduks olulised agregaadid olid küljes ja võis massina uhke näoga garaaži alt päikese kätte veeretada:

Ülaltoodud pildil ei aja külkasõpru naeratama niivõrd rõõm päikesest ja värskest õhust, vaid näppude all valminud punasest iludusest, mis käivitus ESIMESEST vändalöögist. Lähemat tutvust masinaga sobitab nii esimene...
...kui ka teine külkasõber:
Edasi näis kõik ilus ja lihtne. Oli tunne, et tooge või kõik maailma külkad meie kätte - küll me neist elulooma teeme ja sunnime hiljem põrisevatele kaunitaridele tänaval järele vaatama. Veel ei teadnud me midagi lekkivatest simmeritest, tõrkuvatest käigukastidest ega kiuslikest pingeregulaatoritest. Kõik oli ilus ja lihtne...

Teisipäev, 17. juuni 2008

kokku ka oskame panna?

2007 aastal, peale jaanipäeva, suutsid kaks külkafänni ennast piisavalt mobiliseerida, et veeta nädalake garaaži all. Suuremad jupid olid värvimisest kätte saadud, tööruum mõnusalt suvesoe ja tagant innustamas lootus juba varsti vastsest värvist särava rattaga ringi kihutada.
Loomulikult tuli enne kihutamist hoolega tööd vihtuda. Esiteks meenutada, mis jupp kusagile käib (mis siin salata, vahepeal oli päris raskeid pähkelid). Siis see jupp hoolega puhtaks kraapida, osad veel värvida, mõned poleerida, mõned hoopis uute vastu vahetada. Siin pildike mootorist, mis oli tänu hoolsale nühkimisele saanud üsna talutava välimuse:
Järgmine suurem katsumus oli mootori pealetõstmine. Kuna seda tehti esimest korda elus, siis tehti peaaegu kõik vead korraga ära ja vandumist ja ähkimist jagus peaaegu tunnikeseks. Pildil siis veidi komplekteeritud ratas, mis on mootorit ootamas:

Aega võttis, aga asja sai. Nii umbes kolmandal kokkupanemise päeval hakkas esimene külka võtma juba õigeid dimensioone:

Kui hoolega järgmist pilti silmitseda, siis leiab sealt ühe valge karvase šaakali iseloomuga peni ja ühe napilt kahekuuse lapse garaažinurgas hällis magamas. Lugu siis selline, et vahepeal pidi külkafännist isa lapsega jalutamas käima, aga tema hoopis kihutas garaaži, pani koera last valvama ja keeras ise rõõmsalt kõrval mutreid :)

Koer lapsevalvamisest väsinuna rehvihunniku najal ringutamas:

Küsimus laiale ringile: kui kuts tahab külgkorvis kaasa kihutada, siis kust leida talle sobivat E-tähisega kiivrit? Kui kiiver pole kohustuslik, siis kuidas kinnitada kõrvad, et need tuules liialt ei laperdaks? Andke teada...

Teisipäev, 3. juuni 2008

must ja läikiv

Üldiselt võib nüüd lubada, et väga palju roostes kola pilte siin enam ei näe. Peale liivapritsi läks kogu kola Räpina parima värvija juurde, kes kümnete unetute ööde ja päevade jooksul vanarauast imet tegi. Esialgu siis puhastamine, edasi pahtlid-krundid-värvid nagu ette nähtud. Etterutates võib öelda, et peale meid ei ole mõtet tema juurde enam külkavärvisooviga minna - esialgu süütuna näiv kolahunnik nõuab palju rohkem tööd kui paari sõiduauto värvimine. Pildike neljast raamist (kaks tsiklit, kaks korvi):


Siis veel peenemaid pudinaid, mis värvkatte alla saanud:


Ja lõpuks kaheksa ratast (tõepoolest, kaks külkat tarvitavad kokku just niipalju rattaid):

Tähelepanelik tehnikahuvilisest lugeja muidugi märkab, et rattad on liivapritsitud ja hiljem värvitud ilma laagreid eemaldamata. Kui ei võta pea, võtavad jalad - kõik rattad sai hiljem lahti lõhutud ja uute laagrite ja määrdega kostitatud. Algajate asi...

Pühapäev, 1. juuni 2008

sõber liivaprits

2007. aasta mätsikuus sai kahe külka jagu metallist juppe laaditud vankri peale ja sõit läks lahti liivapritsi teenust pakkuva firma poole. Üldiselt ei näinud see koorem üldse nii välja, nagu võiks see millalgi omal jõul sõitma hakata:

Liivapritsi tegija ohkas sügavalt, kui suurt hunnikut jubinaid nägi, ja asus tööle. Aega võttis pea viis tundi, aga tulemus oli esmaklassiline. Stiilinäide liivapritsija igapäevatööst (puhastatav veoauto ei ole sündmustega kuidagi seotud):


Peale detailide puhastamist liivapritsis oli plaan kiirelt sõita pahteldamisse-värvimisse, kuna haljad detailid võtavad kolossaalse kiirusega peale rebasekarva jume. Vist ei tasu mainidagi, et nagu algajatele kohane, jäi käru teel olles vihma kätte ja jupid olid värvimisse jõudmisel juba kenasti pruunikad...

Neljapäev, 29. mai 2008

naabrite silmailu

Samal ajal, kui kahe külkajagu juppe ootas riiulitel paremaid aegu (ehk siis liivapritsi ja muud puhastust), käis üks külkafänn sõbraliku naaberriigi tehnikamuuseumis. Eks olid peamiselt külkad need, mis objektiivi ette jäid ja nüüd ka selles kirjatükis kajastamist leiavad. Kõigepealt kõigi vene emmiliste esiisa BMW R71 järglane R75:
Siis tahaks jagada pilti ühest... noh... peaaegu külgkorvist. Eks vaataja ise otsustab, mis nime see loom kandma peaks. Osaliselt kasutatud tsiklijuppe (NSU esiots) ja osaliselt auto omi (Opel Olümpia mootor) ning kolmeliikmeline meeskond sai sellega rõõmsalt ringi vurada. Tippkiiruseks 80km/h - ma tõesti ei tea, kas ma sellise hooga seal sees istuda tahaks:

Järgmisel emmilisel (Ural) on külka ilmselgelt kaduma läinud ja selle asemel on pandud militsionääri topis tsiklit üleval hoidma:Järgmine külka on korralikult tjuunitud, et tuul liialt põlvi ei pääseks jahutama. Nimeks on tal EKE-1 ja viiekümnendatel korjas see masin enda nimele ohtralt kiirusrekordeid (78 hj andsid selleks korraliku eelduse):

Siis üks kena Jawa koos Velorexi külkaga (kel sellist korvi pakkuda, palun lahkesti teada anda):

Lõpetuseks üks põnev masin, mille edasiviivaks jõuks on vene 750se külka mootor. Üldiselt on tegemist paadiga, aga konstruktor on otsustanud sinna ka mõned rattad alla kruvida:

Vat sellised leiud olid naabrite juurest. Seoses eestlaste "eripäradega" (kadedus, oma vara mitteeksponeerimise tahe jne) ei ole meil vist kunagi selliseid ekspositsioon tulemas...


kõik seibideks!

2006. aasta lõpus kadusid kaks algajat külkahuvilist paariks päevaks garaaži alla. Kergitagem nüüd pisut saladuseloori, millega seal kõledas ja külmas (peale kõva kütmist ehk isegi +5c) ruumis tegeleti.
Esimese asjana fotografeeriti mõlemad masinad (ehk siis K750M ja Dnepr MT11) korralikult üle. Algaja asi - pärast hea pildi pealt vaadata, kumba pidi sadul peale kruvida :) Siis järgnes hulga tühjade topsikute kokkuotsimine, et erinevaid peeneid vidinaid saaks niimoodi sortida, et pärast teaks õige masina külge tagasi panna.
Kui ennem oli tegemist kahe enam-vähem normaalselt töötava masinaga, siis paari päeva pärast ei olnud neist jäänud muud järele kui paarkümmend riiulimeetrit pudinaid. Jäärapäiselt kisti iga detail pulkadeks, et võtta võimalus suurimalt rahvamajanduse vaenlaselt - korrosioonilt. Terve mõistus ütles, et masinaid neist kokku me küll ei oska pärast panna, aga eks aeg andis arutust...

Teisipäev, 27. mai 2008

uus pereliige

Ah jaa, kes pulmateemalisi pilte terasemalt uuris, võis näha ka teist külkat - punast karva Dneprit. Oma suguvennast K750M-st on ta paarkümmend aastat noorem, kuid hoolimata sellest meeldivalt roostes ja kulunud. Leidmise hetkel oli ta selline:


Tegemist siis puhtatõulise Kiievi tehase toodanguga aastast 1986. Erinevalt K750M-st on tal mootoriks 650cm2 rippklappidega bokser, käigukastis tagurpidikäik, 12V elektrisüsteem, olemas suunatuled ning isegi käsipidur.
Peale masina leidmist tuli vahetada süütepool (mis on hulga ebatöökindlam kui K750-l) ning juba ta joriseski. Natuke õue peal katsetamist ja juba jõudiski kätte 2006 aasta talv, mil oli plaan mõlemad külkad pulkadeks lõhkuda, vahetada kulunud osad ning tõmmata ratastele selga uus värv...

Neljapäev, 22. mai 2008

elu esimene

Antud pildil leiame me allakirjutanu oma elu esimest külkasõitu tegemast. Palun pöörata tähelepanu suurest õnnest kangestatud kehahoiakule. Aasta siis oli 2006...

Kolmapäev, 21. mai 2008

esimesed hääled

Kui midagi juba teha, siis ikka põhjalikult. Niisama läks ka antud K750M käimalükkamisega - kuna massin aegajalt ikka lubas paukumise näol käima minna, siis sai suure eufooriaga teda ikka mitusada meetrit pusitud. Saatus oli sel korral meie pool, kuna mingil hetkel ei julgenud tsikkel enam vastu punnida ja otsustas ühe pütiga podisema hakata.

No mis te arvate, kui suur võidurõõm oli asjaosaliste näos? Isegi "kes tahab saada miljonäriks" saate kuue hooaja võitjatest pole keegi sellise rõõmu lähedale jõudnud. Minuti pärast tüdines ka teine pütt tõrkumast ja meeldiva sinise vine taustal said kõik teha õue peal oma esimesed sõiduringid. Muuhulgas ei suutnud korvi mädanenud põhi takistada ka neljakesi sõitu proovimast:


Vahepeal otsustas esitule võru sõidu ajal irduda, aga õige mees (motoklubi president) tõmbab selle taskust leitud traadijupiga poole sõidu pealt kinni:

Tea, mis pensionärist tsikkel selle peale mõtles? Kurat küll, ei lasnud rahus puhata? Või oli ka väike rõõm, et üle hulga aja kelleski elevust tekitas? Õnneks me seda ei tea...

Teisipäev, 20. mai 2008

lähem tutvus

Kui külgkorviga vanake sai puhtamaks kraabitud, hakkasime lähemalt uurima, mis loomaga tegu.

Hoolimata oma minevikus tehtud sangarlikest tegudest oli emmiline hästi säilinud ning suhteliselt originaalses seisus - vilumatu silm tuvastas originaalist erinevaks vaid Urali käigukasti ja tagaratta ning tundmata päritolu summutajad. Lisaks oli ratast veidi "parendatud", nagu ikka sedavõrd pikalt teeninud masinatega juhtub - karbussiks olid K37A asemel külge kruvitud uuemad K302-d ning raami keevitatud tugevamaks.

Loomulikult oli raam ja plekid korduvalt üle värvitud, värv kihiti koorunud, suurelt esines pindmist roostet ja klassikalistes kohtades (külka põhi, tagumise porika juhtmesoon) ka läbivat roostet. Aga mis te arvate, et see isehakanud entusiaste heidutas? Ei sugugi, pigem oli rõõm tulevaste garaaži all veedetavate töiste päevade pärast.

Enne käivitamise proovimist tuli asendada pragunenud kütusevoolikud ning kallata õlid ja muud eluks vajalikud vedelikud masinale kõhtu. Poest uus aku, vänta... ja mitte üks hääl, nagu oligi karta. Sädet pole, too või poest ämbriga lisaks. Puhtast uudishimust sai lahti kistud jagaja kaan ja midagi sealt alt muditud või vahetatud - no tõesti enam ei mäleta, mida seal suures erutuses näppida sai. Kuna säde hakkas ennast ilmutama, siis masin ruttu õue ja lükkama...

Motoklubi täies koosseisus lükkamas

Esmaspäev, 19. mai 2008

haiguse algus

Et millal see külgkorvide armastamise tõbi külge hakkas?

Eks nendele kolmerattalistele põrisevatele riistapuudele on iga poiss kord järele vaadanud ja mõtelnud end sinna istuma. Poisikesepõlvest lendasid aastad mööda, kätte jõudis 2006. aasta suvi. Käesoleva loo tegelased leidsid ennast vanaisa Oti kuuri alt käimas ümber rohkem kui 40 aastat vana K750M ümber, mis oli pea kümme viimast aastat seal rahulikult pensionipõlve pidanud.

Kõige algus - leia pildilt külka!

Kahjuks või õnneks ei olnud saatus sellele masinale kuuri all mädanemise lõppu ette näinud, kuna tsikkel veeti sealt välja ja asuti plaane tegema. Keegi sellisest tehnikast suurt ei jaganud ja seega käidi lihtsalt targa näoga masinat näpuga torkides ringi ja ümiseti grandioossetest restaureerimisplaanidest. Mainimata ei tasu jätta fakti, et ega sel ajal keegi ümisejatest genekal ja karpal suurt vahet ei osand teha.
Esimese asjana kraabiti maha aastakümnetega kogunenud õli, tolm ja muu saast. Alt ilmus välja tõsine tööloom, mis on aastakümneid vedanud inimesi tööle, lapsi kooli, piima puki peale, kartuleid põllult ja üleüldse kõikvõimalikku kraami, mis ühes korralikus majapidamises liigutamist vajas. Vanaisa Ott hoidis tsiklit hoolega ja hoolimata roosteplekkidest ja intensiivse kasutamise jälgedest oli mustuse alt välja koorunud korralik eksemplar, millel oli lootus isegi oskamatute käte vahel varsti käivituda...

Poole puhastamise aegu