Reede, 22. aprill 2016

otse radarisse

Kuna vasak silinder tahmas järjest rohkem ja õli läks ka juba mehemoodi läbi summuti õhku, siis uuriti Marko juures mootori hingeelu. Silinder oli kolmanda remontmõõdu juba selja taha jätnud, seega sai külge uus kolb ja silinder. Remondist koju sõites oli meel rõõmus ja mootor laulis kui linnuke - ja siis see juhtus. Elus esimest korda jäin Uraliga politseile kiiruse pärast vahele.
Kuna spido suurt midagi ei näita, siis sõitsin kuulmise ja selle järgi, kui kiirelt kuused silmanurgas mööda vilksavad. Tuli välja, et kevadine kuulmine oli veel kalibreerimata - mõõdeti +6km/h (ma ise arvasin et on veel ca 45km/h 50 alas, nii et enne 100m enne politseid keerasin veel natuke juurde, et väga mark ei oleks venida) :)
Tehti kurja nägu, aga sooviti siiski head reisi. Palusin siis teha veel ühe mõõtmise "spido kalibreerimiseks", millega oldi nõus - uus katse kuulmise järgi oli 51km/h. Mõlemad olime lõpuks rahul :)

Reede, 3. juuli 2015

eile nägin ma Eestimaad

Ja natuke Lätimaad nägin ka. Kõik see sündis ühe toreda ürituse, Vanasõidukite suursõit 2015 raames (kliki pildigalerii uurimiseks). Minu jaoks võttis see kokku 6 päeva, 80 liitrit bensiini ja viis süüteküünalt. Läbisõit kodust alates 1050km, nii et vanuri jaoks päris mõnus tiir!
Start oli kodust 19.06 õhtul, pakkisin kotid korvi ja sõit võis alata:


Käivitamise ajal langesid esimesed piisad. A kui kohe püss põõsasse visata, siis ei jõuagi ju kohale... Vihmakombet ei hakanud ka kohe selga tirima - mis see paar tiba mehele teeb! Hakkasin aga sõitma ja sain kihutada terve kilomeetri enne kui tugev sadu mind bussipeatusesse sundis. Seal möödus järgmised 20 minutit, asfalt mullitas ikka rõõmuga:

Aga iga sadu saab kord otsa ja nii ma võtsingi suuna Pärnu Konse laagripaiga poole. Kuna Tallinn-Pärnu on otse sõita väga nüri, siis plaanisin tuuri Saku-Kiisa-Hageri-Kuusiku-Velise ja sealt edasi juba otse Pärnusse. Kõik läks kenasti kuniks leidsin end Järvakandist ja mõistsin, et Velise teeots on hoopis kaugele jäänud. Aga mis siis ikka, ka Järvakandist läheb maaliline tee Pärnu-Jaagupisse ja nii ma kohale saingi.
Järgmisel lõunal oli ametlik start Pärnust, pea paarisaja liikuriga kolonnis sõita oli päris uhke ja hää. Osades kohtades (Kilingi-Nõmme, Mõisaküla) tehti kohalikule rahvahulgale väike näitus, nii pooletunnine peatus, kus sai tehnikat uudistada. Pildil tsiklite lahkumine Kilingi-Nõmmelt:

Mõisakülast hoiatati meid, et otsetee Valmierasse on kehv ja mõistlik inimene sõidab 30 kilomeetrit ringi. Need, kes otse läksid, ei saanud küll aru, kus see kehv koht oli, aga ju siis oli nii vaja korraldada. Lätis iseenesest oli tee idülliline - käänuline-künkaline, päike paistis, suvi oli täies hoos ning inimesed olid killavoori nähes rõõmsad. Üleüldse tundus, et lätlane lehvitab palju rõõmsamini külgkorvile kui eestlane, ju siis lõunamaalase temperament lööb rohkem välja :)
Lehvitamisest: külgkorviga liiklejale lehvitatakse päris sageli, umbes iga kahekümnes autojuht (eriti nooremad) naeravad ja viipavad. Kindlapeale lehvitavad ka külapoodide juures sumisevad õlid ja ka lapsed, kes tee veerde satuvad. Sel korral lisandus ka Elroni vedurijuht, kellega paralleelselt kulgeval teel võidu sõitsin, kaotasin ja kes kohakuti jõudes lasi võidurõõmu märgiks pasunat. 
Valmieras oli meie saabumise auks valla tõeline rahvapidu, kesklinn oli politsei poolt kinni pandud ja meid eskorditi linna äärest linna südamesse kindluse müüride juurde:


Kui Eestis naljalt lapsi sadulasse pildistamiseks ei tõsteta või vähemasti küsitakse luba, siis Lätis seda muret pole. Kui sadul on vaba, siis väänik sadulasse ja pildistama! Pildil ägab Ural järjekordse nooruki all:
 
Edasi läksid päevad reas nagu jänesed, kes neid enam lugeda jõudis. Päevas sõideti kuni paarsada kilti, rõhku pandi peatustele ja rändnäitustele asulates ja linnades. Teele jäid Valga, Võru, Tartu, Elva, Jõgeva ja Võhma, samuti tore külaskäik Väätsal Valdo jalgrattamuuseumisse. Illustreerimiseks videolõik Rõuge paraadist, kus on tore näha, et minul (esireas vasakul) käivitub Ural esimesest paugust, aga kõigil nii õnnelikult ei lähe, mis tekitab kuidagi sooja tunde südamesse :)
 
Lõpetamine Paides oli vägagi vihmane ja väheglamuurne, sõitsid kohale - võtsid väikese vorstikese, et jaksaks koju sõita - ootasid natuke, et kohalikud saaksid uudistada liiklusvahendeid - tõmbasid minema. Meil seisis ees veel üle 100 km sõitu Paidest lõuna poole, vihma kallas ja väsimus hakkas kontidesse pugema. Et aga sellega lugu ei lõpeks, tuli järgmisel päeval veel koju põristada, kakssada kilti ja kolm tundi lausvihmas. Lõpp oli porine:

Ja kuuendaks päevaks jõudis kohale ka väike väsimus, õnneks juba koduukse ees: 
Tehniliselt oli sõit väga igav, ainult kahes kohas lükkasime ratta käima, kuna vändast lüüa läheb ju igavaks :) Midagi ei purunenud, teele ei jäänud, ratas sõitis paremini kui tehasest tulles. Üks silinder küll tahmab küünlaid ja võtab õli (sel reisil 2 liitrit 1000km kohta), aga see on feature, mitte bug :)
Tore vanatehnikaüritus oli. Viie aasta pärast jälle!

Pühapäev, 12. aprill 2015

kevadrõõm

Esimene soe kevadpäev sel aastal ei saanud kaua vaikust nautida. Mõne vändalöögiga käivitus Ural ning hakkas mõõtma kilomeetreid Tallinnast lõuna suunas. Eesmärk oli leida võimalikult väikseid käimata radasid, millega ratas sai aukudes loksudes kenasti hakkama. Piknik toimus Keila jõe ääres, Ural sai sel ajal niisama puhata:

Tehniliselt oli teekond suhteliselt sündmustevaene, ilmselt ka tänu sellele, et Easthighway abiga on nüüd rattal uued klapid/juhtpuksid. Loodetavasti väheneb nüüd ka mootori õli tarvitus ja tahmamine, aga eks aeg näitab seda juba täpsemalt. Kui kõik sujub, siis on Ural koos ratsanikuga 19. juunil valmis nelja päeva pikkuseks Vanasõidukite Suursõiduks mööda kodumaa ja Lätimaa teid:
 

Teisipäev, 12. august 2014

suvised tiirud

Juunis, kui Eesti ilmad just ei kutsunud külkaga tiirutama, tekkis hea plaan käia ajaviitmiseks külas naabritel. Seekord siis Tuula oblastis, kus toimus suurejooneline üritus Tuula Moto 2014. Üritusele me küll teatud põhjustel õigel ajal kohale ei jõudnud (te ei taha teada Moskva ummikutest!), aga selle eest sai järgmisel päeval käidud Tuula mootorrattamuuseumis. Tegemist on ühe entusiasti ehitatud muuseumiga, mis kajastab Tuula toodangut läbi aegade, sekka ka muud nõukogude päritolu mototehnikat.
Muuseumis oli tore päris mitmel põhjusel. Esiteks vestis muuseumi omanik meiega mitu tundi juttu, ilma milleta oleks see käik olnud palju igavam. Saime näiteks teada, milline on ekperimentaalsete mudelite saatus - ühe ainueksemplari jupid toodeti küll tehases valmis, aga siis rauges initsiatiiv ja muuseumi omanik vedas jupid koju ning pani ise kokku. Tulemuseks on maailma mõistes ainueksemplar, mida tehas pole kunagi tootnud, aga mis siiski on füüsiliselt olemas :)
Muuseumis leidus ka ühel kolmerattalisel üliharuldane Tuulas toodetud 250cm3 mootor (kõik ülejäänud olid traditsiooniliselt 200cm3), kallur-Muravei ja muud toredat kraami.
Muuhulgas nägime ka Tuula nö originaalkülgkorvi, mille üle eestikeelses kultuuriruumis on olnud pikki vaidlusi (et milline see korv oli ja kas üldse originaali oli). All on kaks pilti, mul läks meelest ära, kumb see originaal siis oli :)
 
 
Õnneks ei puudunud muuseumist mulle südamelähedased Uralid. Üheks näiteks on alltoodud tempomootorratas, mille kannul tegid jalgratturid trekil tippkiiruse võistluseid. Väidetavalt sõideti sellesama tsikli tuules rekordiks ring trekil keskmise kiirusega 98km/h. Andmed puuduvad, kas kiiremini sõita ei jaksanud jalgrattur või mootorrattur :)
 
 
Juuli tippsündmuseks oli Unic-Moto kokkutulek Pärnu Moto 2014, mis toimus Kosmonautide puhkekeskuses Häädemeeste kandis. Sõidetud sai sinna Urali sadulas ning kuna kohalesõit Tallinnast toimus arusaamatul põhjusel läbi Saaremaa, sai loetud päevadega läbi sõidetud 590 kilomeetrit. Vist minu rekord külgkorviga... Selle illustreerimiseks pilt karmist kihutamisest sadulas (vaadake lehvivat salli, mitte spidomeetrit!):
 
Aga nüüd teistel teemadel. Et Jupiter ei nukrutseks üksi kuuri all, tuli ka teda sõitma viia. Esimene katse oli juunis, kui ilm oli külm ja vihmane (mis paistab ka riietusest alltoodud pildil):
 
 
Juulis aga sai sõit suurema hoo sisse ja viis meid ühe kõige palavama päevaga otse ülevaatuspunkti. Ülevaatajaks sattus mees, kel omal kuuri all IŽid ootamas, seega oli ta 1) piisavalt teadlik, et osata norida, 2) piisavalt leebe, et mitte tahta teist vanatehnika omanikku norida. Seega pääsesime hoiatusega, et piduritule klaas on pleekinud ja et rehvidel peaksid olema E-tähised (mul rehvid veel CCCP kirjadega).
Rõõm ülevaatusest saatis meid mõne nädala pärast uuesti Elva lähistel teele. Kõik läks kenasti peale selle, et ühel mäest laskumisel, kui spido seier hakkas juba üle 60 ronima, jooksis mootor terava sirinaga kokku. Kui ratas seisma jäi, hakkas naine juba autot järele helistama, aga mina veel proovisin korra käivitusvändale vajutada, et kui kõvasti siis kinni on. Üllatuseks käivitus mootor kenasti ja vedas viimased kolm kilomeetrit koju ilma võõraste helideta. Järeldasime, et ju siis oli kuuekümnega kihutamine lihtsalt rattale moraalselt vastuvõetamatu, millest ta ka märku andis ja siis kiirelt ise paranes. All pildil on Jupiter juba kodus ja muigab väikese vimka peale, mis ta meile mängis:


Tore vanatehnikasuvi oli (on).

Reede, 9. mai 2014

vänt korras

Eelmise loo lõpus avaldasin kahtlusesegust lootust, et kas koduste vahenditega remonditud Urali käigukast ikka pidas remondi vastu või nõrkes selle protsessi käigus lootusetult. Aprilli keskel sai kast kokku ja rattale alla kruvitud ning kiiresti järgnes ka 60 km tiir teisele poole päälinna ja tagasi. Tulemus: mitte ainult käivitusvänt ja käigukast ei töötanud perfektselt, vaid ka ilm oli remondiga ilusaks läinud ja linnud laulsivad eriti helge häälega! See tegi muidugi tuju heaks nii leidiski pühapäevane pärastlõuna meid Randvere kiriku aiast:
 

Kirikuõpetajatki ei jätnud vanaldane tehnikaime külmaks, rääkides meile möödaminnes põgusalt oma noorpõlve mootorratta juhtumistest. Aga kuna õhtupoole ootas pulmapidu, siis väga pikka sõitu teha ei saanud - sõiduülikond tuli vahetada viisakama ülikonna vastu. Ilus pühapäev oli...

Pühapäev, 13. aprill 2014

vänt lontis

Aastatega oli Uralil käivitusvänt vajunud norgu, nimelt oli võlli kiilusoon hakanud ümarduma. Lisaks juhtus järjest sagedamini, et vändale rõhudes lendas jalg suure hooga maapinna poole ilma et mootorit oleks ringi aetud, mis viitas vajadusele käigukastiga väike remont teha. Selle teise vea põhjuseks oli väike käivitivõlli sees paiknev vedru - kui raske saab olla seda vahetada?
No esmalt muidugi tuli eemaldada käigukast masinalt, mis ei ole teabmiskeeruline. Vaja on kas a) looma jõudu, et tõsta kast koos mootoriga raami vahelt välja (lühikese raami puhul kast eraldi ei mahu), või b) kui jõudu nii palju pole, kasutada tarkust. Ehitasin mootori alla väikese aluse ja sedaviisi sai mootorit-käigukasti lihtsalt esiratta poole veeretada, nii et käimar kätte saada:


Edasi tuleb käivitivõll kastist kätte saada. Selle protsessi käigus saab tuttavaks absoluutselt kõigi ülejäänud hammasrataste ja võllidega, sest käiviti lahkub kastist viimasena. Aga välja ta tuli, kus ta pääses:

 
Selle tillukese vedru vahetus oli muidugi keeruline, kuna uus vedru uue võlli sisse enam ei mahtunud. Tavaline lugu, et varuosade mõõdud "umbes" klapivad. Tehtud-mõeldud, auk vaja suuremaks puurida. Karastatud võll neelas mitu puuri, enne kui allus toorele jõule ja majutas uue vedru sisse. Edasi läks juba lihtsamalt, kasti kokkupanekul jäi väga vähe juppe üle ja hammasrattad said vist enamus ka õige koha peale tagasi. Päris täit selgust veel pole, kuna sõiduproov veel tegemata, aga lähipäevad peaksid selgust andma. Olen elu jooksul mitu emmilise käigukasti laiali lõhkunud ja tööle ei ole neist enam ükski hakanud - ehk see kast on meeldiv erand :)


Laupäev, 7. september 2013

kahe korviga seenel

Seenel on kõige parem käia korviga, kes siis seda ei teaks. Me käisime kahe korviga, et tulemus tuleks topelthea. Üks vitstest punutud, teine kolmerattaline:
 
Muuhulgas sai metsas selgeks, et kui kahepeale on vaid üks nuga, siis sobib seente lõikamiseks imehästi ka tööriistakastist leitud lehtkaliiber. Kõige parema tulemuse andis 0,35mm paksune leht, piisavalt terav ja samas ei paindu veel liialt  - proovige järele!
Alloleva pildi pealkiri oleks "ühe korviga teist oodates". 

 
Pommuudis on muidugi see, et läbitud sajakolme kilomeetriga juhtus null tehnilist viperust. Vedrustus oli sujuv, dünaamika piisav, juhitavus aktsepteeritav. Haruldane.