Pühapäev, 27. juuni 2010

suursõit 2010

Kaks päeva. Viissada kilomeetrit. Nelikümmend kolm liitrit (ikka bensiini, mitte õlut). Selline jaanipäev...
Algas see kõik juba mitu kuud tagasi Vanasõidukite Suursõidule registreerimisega. Ikka Uraliga, millest ka eelnevalt oli juttu - hoolimata sellest, et me polnud veel selle masinaga sina-peale saanud. Sõitis küll, aga mootor korralikult ei töötanud - kord tõmbas täis, siis oli segu lahja...
Kui raske saab ikka olla karburaatoreid reguleerida? arvasime me alguses. Kui aga enda hammas enam peale ei hakanud, siis pöördusime viimases lootuses ühe nokitseja Silveri poole, kellel varasemat reguleerimiskogemust varnast võtta. Päev enne suursõidu algust läksime külla ja hakkasime timmima (loomulikult üks teeb ja teine vahib niisama):
Peale kolme tundi timmimist, päikese käes praadimist ja sääskede peletamist tuli paraku nentida, et vahepeal on vene tehnika müstilisem kui arvata võib. Igatahes sõitis ratas samamoodi nagu enne, ehk siis üldsegi mitte ideaalselt. Panime kogu jama vale mõõtu peadüüside süüks ja läksime rõõmsasti lahku, et juba järgmise päeva hommikul suursõiduga Elvast ühineda. Nii ka juhtus: hommikul jäid sadulas selja taha Elva, Tartu, Ahja... ja kilomeetreid muudkui kogunes. Räpinas ajas üks kohalik mind kohe Ovega segamini (tervisi siinkohas Ovele!), sest külka oli punane ja kiivriga on kõik sõitjad ühte nägu. Segadus lahenes kiiresti.
Räpinas sai tehtud ka tööstusspionaaži ja uuritud üht Ural M61 ratast, millel ka samad K68 karbussid peal, mis mul käima ei taha hakata:

 
Aga mis sa seal väljast ikka aru saad, tuli vaid nentida, et mõnel on karbussiõnne rohkem kui mõnel teisel.
Edasi kulges tee Põlvasse, mille lähedal Maanteemuuseumis toimus suurem rahvapidu vanatehnika saatel. Õhtuks eirasime ülejäänud gruppi vanatehnikasõpru ja ronisime Taevaskotta Alari poole mõnusale öömajale. Grill, saun, õlu ja puhtad linad - mis sa hing veel tahad?
Järgmisel päeval oli meeleolukas kogunemine Ruusmäe mõisahoovis:
...ning mõni tund hiljem Lätis, Ape keskuses:
Ka Lätis põhjustas vanatehnika nägemine tõelise rahvapeo, linn oli huvilistest umbes ja näod olid rõõmsad. Meeleolu lisas puhkpilliorkester, kes oli otsekui välja astunud mõnest Kusturica filmist:
Ja selge see, et mitu sõidupäeva tekitasid ka korraliku annuse väsimust, mille väljutamine käis õigetel külkamototsikkidel keset Ape keskust sedapsi:
Ligi poolsada kilomeetrit eemal, Valga Sõjamuuseumis pidi väsimusele alla vanduma ka teine külkasõber, tehes seda sobivalt temaatilise eksponaadi taustal:
Ja jättes mainimata hilisema pikniku Paju hooldekodu vanurite ees ja seljamassaaži Aakre mõisa taga pargis, lõppeski see rännak Võrtsjärve kaldal Vaiblas. Ülejäänud suursõidu osalejad kihutasid küll edasi Pärnusse paraadile, aga me hoidsime ennast tagasi - amatööride asi, paarist päevast piisab. Järgmine kord põhjalikumalt.
Oli tore vanatehnikaüritus. Isegi väga...