naabrite silmailu

Samal ajal, kui kahe külkajagu juppe ootas riiulitel paremaid aegu (ehk siis liivapritsi ja muud puhastust), käis üks külkafänn sõbraliku naaberriigi tehnikamuuseumis. Eks olid peamiselt külkad need, mis objektiivi ette jäid ja nüüd ka selles kirjatükis kajastamist leiavad. Kõigepealt kõigi vene emmiliste esiisa BMW R71 järglane R75:

Siis tahaks jagada pilti ühest... noh... peaaegu külgkorvist. Eks vaataja ise otsustab, mis nime see loom kandma peaks. Osaliselt kasutatud tsiklijuppe (NSU esiots) ja osaliselt auto omi (Opel Olümpia mootor) ning kolmeliikmeline meeskond sai sellega rõõmsalt ringi vurada. Tippkiiruseks 80km/h - ma tõesti ei tea, kas ma sellise hooga seal sees istuda tahaks:

Järgmisel emmilisel (Ural) on külka ilmselgelt kaduma läinud ja selle asemel on pandud militsionääri topis tsiklit üleval hoidma:Järgmine külka on korralikult tjuunitud, et tuul liialt põlvi ei pääseks jahutama. Nimeks on tal EKE-1 ja viiekümnendatel korjas see masin enda nimele ohtralt kiirusrekordeid (78 hj andsid selleks korraliku eelduse):

Siis üks kena Jawa koos Velorexi külkaga (kel sellist korvi pakkuda, palun lahkesti teada anda):

Lõpetuseks üks põnev masin, mille edasiviivaks jõuks on vene 750se külka mootor. Üldiselt on tegemist paadiga, aga konstruktor on otsustanud sinna ka mõned rattad alla kruvida:

Vat sellised leiud olid naabrite juurest. Seoses eestlaste "eripäradega" (kadedus, oma vara mitteeksponeerimise tahe jne) ei ole meil vist kunagi selliseid ekspositsioon tulemas...

kõik seibideks!

2006. aasta lõpus kadusid kaks algajat külkahuvilist paariks päevaks garaaži alla. Kergitagem nüüd pisut saladuseloori, millega seal kõledas ja külmas (peale kõva kütmist ehk isegi +5c) ruumis tegeleti.

Esimese asjana fotografeeriti mõlemad masinad (ehk siis K750M ja Dnepr MT11) korralikult üle. Algaja asi - pärast hea pildi pealt vaadata, kumba pidi sadul peale kruvida :) Siis järgnes hulga tühjade topsikute kokkuotsimine, et erinevaid peeneid vidinaid saaks niimoodi sortida, et pärast teaks õige masina külge tagasi panna.

Kui ennem oli tegemist kahe enam-vähem normaalselt töötava masinaga, siis paari päeva pärast ei olnud neist jäänud muud järele kui paarkümmend riiulimeetrit pudinaid. Jäärapäiselt kisti iga detail pulkadeks, et võtta võimalus suurimalt rahvamajanduse vaenlaselt - korrosioonilt. Terve mõistus ütles, et masinaid neist kokku me küll ei oska pärast panna, aga eks aeg andis arutust...

uus pereliige

Ah jaa, kes pulmateemalisi pilte terasemalt uuris, võis näha ka teist külkat - punast karva Dneprit. Oma suguvennast K750M-st on ta paarkümmend aastat noorem, kuid hoolimata sellest meeldivalt roostes ja kulunud. Leidmise hetkel oli ta selline:

Tegemist siis puhtatõulise Kiievi tehase toodanguga aastast 1986. Erinevalt K750M-st on tal mootoriks 650cm2 rippklappidega bokser, käigukastis tagurpidikäik, 12V elektrisüsteem, olemas suunatuled ning isegi käsipidur.

Peale masina leidmist tuli vahetada süütepool (mis on hulga ebatöökindlam kui K750-l) ning juba ta joriseski. Natuke õue peal katsetamist ja juba jõudiski kätte 2006 aasta talv, mil oli plaan mõlemad külkad pulkadeks lõhkuda, vahetada kulunud osad ning tõmmata ratastele selga uus värv...

elu esimene

Antud pildil leiame me allakirjutanu oma elu esimest külkasõitu tegemast. Palun pöörata tähelepanu suurest õnnest kangestatud kehahoiakule. Aasta siis oli 2006...

esimesed hääled

Kui midagi juba teha, siis ikka põhjalikult. Niisama läks ka antud K750M käimalükkamisega - kuna massin aegajalt ikka lubas paukumise näol käima minna, siis sai suure eufooriaga teda ikka mitusada meetrit pusitud. Saatus oli sel korral meie pool, kuna mingil hetkel ei julgenud tsikkel enam vastu punnida ja otsustas ühe pütiga podisema hakata.

No mis te arvate, kui suur võidurõõm oli asjaosaliste näos? Isegi "kes tahab saada miljonäriks" saate kuue hooaja võitjatest pole keegi sellise rõõmu lähedale jõudnud. Minuti pärast tüdines ka teine pütt tõrkumast ja meeldiva sinise vine taustal said kõik teha õue peal oma esimesed sõiduringid. Muuhulgas ei suutnud korvi mädanenud põhi takistada ka neljakesi sõitu proovimast:

Vahepeal otsustas esitule võru sõidu ajal irduda, aga õige mees (motoklubi president) tõmbab selle taskust leitud traadijupiga poole sõidu pealt kinni:

Tea, mis pensionärist tsikkel selle peale mõtles? Kurat küll, ei lasnud rahus puhata? Või oli ka väike rõõm, et üle hulga aja kelleski elevust tekitas? Õnneks me seda ei tea...

lähem tutvus

Kui külgkorviga vanake sai puhtamaks kraabitud, hakkasime lähemalt uurima, mis loomaga tegu.

Hoolimata oma minevikus tehtud sangarlikest tegudest oli emmiline hästi säilinud ning suhteliselt originaalses seisus - vilumatu silm tuvastas originaalist erinevaks vaid Urali käigukasti ja tagaratta ning tundmata päritolu summutajad. Lisaks oli ratast veidi "parendatud", nagu ikka sedavõrd pikalt teeninud masinatega juhtub - karbussiks olid K37A asemel külge kruvitud uuemad K302-d ning raami keevitatud tugevamaks.

Loomulikult oli raam ja plekid korduvalt üle värvitud, värv kihiti koorunud, suurelt esines pindmist roostet ja klassikalistes kohtades (külka põhi, tagumise porika juhtmesoon) ka läbivat roostet. Aga mis te arvate, et see isehakanud entusiaste heidutas? Ei sugugi, pigem oli rõõm tulevaste garaaži all veedetavate töiste päevade pärast.

Enne käivitamise proovimist tuli asendada pragunenud kütusevoolikud ning kallata õlid ja muud eluks vajalikud vedelikud masinale kõhtu. Poest uus aku, vänta... ja mitte üks hääl, nagu oligi karta. Sädet pole, too või poest ämbriga lisaks. Puhtast uudishimust sai lahti kistud jagaja kaan ja midagi sealt alt muditud või vahetatud - no tõesti enam ei mäleta, mida seal suures erutuses näppida sai. Kuna säde hakkas ennast ilmutama, siis masin ruttu õue ja lükkama...

Motoklubi täies koosseisus lükkamas

haiguse algus

Et millal see külgkorvide armastamise tõbi külge hakkas?

Eks nendele kolmerattalistele põrisevatele riistapuudele on iga poiss kord järele vaadanud ja mõtelnud end sinna istuma. Poisikesepõlvest lendasid aastad mööda, kätte jõudis 2006. aasta suvi. Käesoleva loo tegelased leidsid ennast vanaisa Oti kuuri alt käimas ümber rohkem kui 40 aastat vana K750M ümber, mis oli pea kümme viimast aastat seal rahulikult pensionipõlve pidanud.

Kõige algus - leia pildilt külka!

Kahjuks või õnneks ei olnud saatus sellele masinale kuuri all mädanemise lõppu ette näinud, kuna tsikkel veeti sealt välja ja asuti plaane tegema. Keegi sellisest tehnikast suurt ei jaganud ja seega käidi lihtsalt targa näoga masinat näpuga torkides ringi ja ümiseti grandioossetest restaureerimisplaanidest. Mainimata ei tasu jätta fakti, et ega sel ajal keegi ümisejatest genekal ja karpal suurt vahet ei osand teha.

Esimese asjana kraabiti maha aastakümnetega kogunenud õli, tolm ja muu saast. Alt ilmus välja tõsine tööloom, mis on aastakümneid vedanud inimesi tööle, lapsi kooli, piima puki peale, kartuleid põllult ja üleüldse kõikvõimalikku kraami, mis ühes korralikus majapidamises liigutamist vajas. Vanaisa Ott hoidis tsiklit hoolega ja hoolimata roosteplekkidest ja intensiivse kasutamise jälgedest oli mustuse alt välja koorunud korralik eksemplar, millel oli lootus isegi oskamatute käte vahel varsti käivituda...

Poole puhastamise aegu