Teisipäev, 17. juuni 2008

kokku ka oskame panna?

2007 aastal, peale jaanipäeva, suutsid kaks külkafänni ennast piisavalt mobiliseerida, et veeta nädalake garaaži all. Suuremad jupid olid värvimisest kätte saadud, tööruum mõnusalt suvesoe ja tagant innustamas lootus juba varsti vastsest värvist särava rattaga ringi kihutada.
Loomulikult tuli enne kihutamist hoolega tööd vihtuda. Esiteks meenutada, mis jupp kusagile käib (mis siin salata, vahepeal oli päris raskeid pähkelid). Siis see jupp hoolega puhtaks kraapida, osad veel värvida, mõned poleerida, mõned hoopis uute vastu vahetada. Siin pildike mootorist, mis oli tänu hoolsale nühkimisele saanud üsna talutava välimuse:
Järgmine suurem katsumus oli mootori pealetõstmine. Kuna seda tehti esimest korda elus, siis tehti peaaegu kõik vead korraga ära ja vandumist ja ähkimist jagus peaaegu tunnikeseks. Pildil siis veidi komplekteeritud ratas, mis on mootorit ootamas:

Aega võttis, aga asja sai. Nii umbes kolmandal kokkupanemise päeval hakkas esimene külka võtma juba õigeid dimensioone:

Kui hoolega järgmist pilti silmitseda, siis leiab sealt ühe valge karvase šaakali iseloomuga peni ja ühe napilt kahekuuse lapse garaažinurgas hällis magamas. Lugu siis selline, et vahepeal pidi külkafännist isa lapsega jalutamas käima, aga tema hoopis kihutas garaaži, pani koera last valvama ja keeras ise rõõmsalt kõrval mutreid :)

Koer lapsevalvamisest väsinuna rehvihunniku najal ringutamas:

Küsimus laiale ringile: kui kuts tahab külgkorvis kaasa kihutada, siis kust leida talle sobivat E-tähisega kiivrit? Kui kiiver pole kohustuslik, siis kuidas kinnitada kõrvad, et need tuules liialt ei laperdaks? Andke teada...

Teisipäev, 3. juuni 2008

must ja läikiv

Üldiselt võib nüüd lubada, et väga palju roostes kola pilte siin enam ei näe. Peale liivapritsi läks kogu kola Räpina parima värvija juurde, kes kümnete unetute ööde ja päevade jooksul vanarauast imet tegi. Esialgu siis puhastamine, edasi pahtlid-krundid-värvid nagu ette nähtud. Etterutates võib öelda, et peale meid ei ole mõtet tema juurde enam külkavärvisooviga minna - esialgu süütuna näiv kolahunnik nõuab palju rohkem tööd kui paari sõiduauto värvimine. Pildike neljast raamist (kaks tsiklit, kaks korvi):


Siis veel peenemaid pudinaid, mis värvkatte alla saanud:


Ja lõpuks kaheksa ratast (tõepoolest, kaks külkat tarvitavad kokku just niipalju rattaid):

Tähelepanelik tehnikahuvilisest lugeja muidugi märkab, et rattad on liivapritsitud ja hiljem värvitud ilma laagreid eemaldamata. Kui ei võta pea, võtavad jalad - kõik rattad sai hiljem lahti lõhutud ja uute laagrite ja määrdega kostitatud. Algajate asi...

Pühapäev, 1. juuni 2008

sõber liivaprits

2007. aasta mätsikuus sai kahe külka jagu metallist juppe laaditud vankri peale ja sõit läks lahti liivapritsi teenust pakkuva firma poole. Üldiselt ei näinud see koorem üldse nii välja, nagu võiks see millalgi omal jõul sõitma hakata:

Liivapritsi tegija ohkas sügavalt, kui suurt hunnikut jubinaid nägi, ja asus tööle. Aega võttis pea viis tundi, aga tulemus oli esmaklassiline. Stiilinäide liivapritsija igapäevatööst (puhastatav veoauto ei ole sündmustega kuidagi seotud):


Peale detailide puhastamist liivapritsis oli plaan kiirelt sõita pahteldamisse-värvimisse, kuna haljad detailid võtavad kolossaalse kiirusega peale rebasekarva jume. Vist ei tasu mainidagi, et nagu algajatele kohane, jäi käru teel olles vihma kätte ja jupid olid värvimisse jõudmisel juba kenasti pruunikad...