Pühapäev, 16. august 2009

paraad!

Järjekordne august, järjekorne Jõgevatreff. Peatume lähemalt paraadil, mida oli külkasõpradel au kahe masinaga (siis Dnepr MT-11 ja K750M) külastada. Kohal olid ka külalisesinejad lähivälismaalt, aga nad olid paraku korvi koju jätnud ja esinesid soolotsiklil (Honda). Hetk enne ärasõitu paraadi toimumiskohta:


Kord juba stardipaika jõudes oli näha igasuguseid karvased ja sulelisi - sai kinnitust, et issanda loomaaed on ikka kirev. Tsikleid oli kahe-, kolme- ja neljarattalisi ning ka osalejate parameetrid rahvuse, soo, usutunnistuse ja juuksevärvi lõikes olid ääretult mitmekesised. Pildike kirevast seltskonnast ja pikast jorust enne paraadi liikumahakkamist:


Kohendamine vahetult enne paraadi algust:

Ja siis läks sõiduks. Teeääres oli seda imeasja tulnud vaatama hulgim rahvast, osad naersid, osad lehvitasid, osa ilmselt ei saanud aru, kust kõik need tsiklid tulevad ja miks nad üle tee poodi ei pääse. Ühe Dnepri selga oli suisa terve perekond roninud (tervitusi Tarvole) :)
Aga kõige rõõmsam ilme paistis teeveerelt ühe tundmatu külkaekipaaži nägudest, kelle tsikkel oli meie omaga pea äravahetamiseni sarnane. Äratundmisrõõm segatud vastastikuse austusega paistab sellelt pildilt:

Hulganisti positiivseid emotsioone. Oli tore vanatehnikaüritus...

Laupäev, 4. juuli 2009

tähesõit

Nädal tagasi toimunud Uunikute tähesõit tundub tagantjärele kui tore jaanipäevajärgne rosin. Mingi seletamatu jõud sundis meid sellele üritusele kirja panema, olgugi et horisont oli hirmutav - varasem tähesõidu-kogemus puudus ja üleüldse puudus kogemus külkaga päeva jooksul pea 300km maha sõita. Aga üks kord on ikka esimene...

Ettevalmistuseks tuli Dnepril likvideerida mõned lekked, timmida pidureid, seada korvi kallet, lappida bensiinipaaki - igapäevane värk. Enda ettevalmistuseks otsustasin hankida korraliku sõiduvarustuse - kuigi ahvatles üleskutse kanda ajastule sobivat riietust, tundus enda turvalisus tiba tähtsam, eriti kui sõidukogemust ka just liialt palju ei ole.

Kuna üks külkavelle on prioriteediks seadnud imiku ja hetkel motoasjades ei osale, tuli leida endale paariline. Et asi oleks veelgi põnevam, puudus leitud segapaarisvõistkonna teisel liikmel Kittyl igasugune külkaga sõitmise kogemus. Õnneks see ei seganud, vaid oli hoopis innustavaks teguriks :)

Igatahes nii me siis laupäeva hommikul Järva-Jaani starti jõudsime. Erutus kasvas, uurisime kättejagatud kaarte ja nuputasime sõidustrateegiat. Stardi eel ei teinud Dnepr meile häbi, käivitus koheselt ja roomas urisedes stardivärava poole. Silme ees terendas seitsmetunnine sõit misiganes takistuste kiuste - tehnilised väljakutsed, ilmaolud, navigeerimisvead ja muu kraam, mis sellises olukorras ennast avaldama kipub. Hetk enne starti ja stardihetk (kõik Lauri pildid):



Algus oli rahulik ja tundus, et niiviisi ringi sõites jõuab vaadata Eestimaad, mõelda omi mõtteid ja õigel ajal kontrollpunktidesse jõuda. Boy we were wrong... Väikesed navigeerimisvead hakkasid kiiresti kätte maksma ja peale lõunat oli juba tegemist hullunud sõiduga, mille ajal prooviti arvutada ettenähtud kiiruseid, mõistatuste vastuseid ja navigeerida (hoolimata sellest, et tuul proovis tuima järjekindlusega kaardilehti enda valdusesse võtta). Eestimaad me nägime ilmselt rohkem kui teised ekipaažid, sest eksitud kilomeetrite hulk kasvas lõpupoole üsna jõudsalt. Õnneks ei lasknud me end sellest morjendada, kihutasime vapralt finiši poole ja tegime kaasa kõik kohustuslikud lisakatsed:

Viimasel lisakatsel Järva-Jaani krossirajal proovis üks napsulemb kohalik ikka ja jälle korvisistuja Kittyle õpetada, kuidas kurvis tuleb kallutada ja astmelaual seistes korvi küljes rippuda, et ikka kiiremini saaks. Õnneks ei jäänud korvisistuja teda uskuma ja hoidis selle asemel kramplikult sangast kinni, et hüpekad teda korvist minema ei pühiks (minu arust oli see väga eluterve lähenemine) :)


Ehk siis kokkuvõtteks: tegime läbi kõik mis vaja, nautisime Eestimaad, rattasõitu ja head seltskonda ning täiesti ettekavasemata boonusena napsasime mootorrataste klassi võidu. Et oleks põnevam, siis ma ei maini, palju mootorrattaid kokku üldse osa võttis :)
Päris hea pildimaterjal on üles riputet Autolehes, http://www.autoleht.ee/gallery?gallery_id=594
Tore vanatehnika üritus oli.

Laupäev, 21. märts 2009

lähenev kevad

Seoses üsna pea algava tsiklihooajaga võis täna kohata külkahuvilisi traditsioonilises kohas, st motokuuri all. Ometigi oli mahti ette võtta kõige vanema külka (IŽ Jupiter) mootor, mis peale omanikuvahetust pipardama hakkas. Hoolimata sellest, et jaanuaris sai poest hangitud uued kolvid-rõngad, ei käinud mootor üle minuti, enne kui kolina sisse võttis.
Tänane üritus oli siis mootor lahti võtta ja tuvastada, milles viga. Osa kolvirõngast oli summutisse lipanud, tükk küljest kadunud. Selge, tehase praak, juhtub ikka. Uued rõngad, mootor kokku - ja täpselt sama lugu, peale paarikümment sekundit hakkas mootorist kostuma sellist heli, et käsi rabas kiirelt süütevõtme järele. Teist korda päeva jooksul silindrid maha, ja mis selgus - jälle rõngas puru!
Kolmandat korda ei tahtnud anda mootorile võimalust tuju rikkuda. Võrdlesime siis tõsiteadusliku analüüsi käigus uusi ja vanu kolbe, ja mis selgus - rõngaste luku tihvtid olid uutel kolbidel liialt lähestikku, mistõttu kolvirõngas suutis end väljalaske kanali ääre vastu ära lõhkuda. Geniaalsust appi võttes komandeerisime tihvtid sisselaskekanali juurde (kolvile 180 kraadi) ja katsetasime uuesti. Katsetuse tulemus oli 5+ ja mootor käib praeguseni nagu miilenki :)
Küsimus laiale ringile: mida teevad mehed laupäeva õhtul saunas? Ah et leil, õlu ja jutuajamine? Mitte ainult, külkasõbrad tegelevad peale ihu eest hoolitsemise ka plekist sõbraga, nimelt liimivad Dnepri paagi mõra kokku. Pilti sellest te paraku ei näe, objektiiv tõmbas uduseks :)

Esmaspäev, 5. jaanuar 2009

rinka emmid

Lihtsalt vihjeks: keda huvitab vene emmiliste sugupuu sportlik haru, siis palume lahkesti kätte võtta detsembrikuu Motomaania ajakiri ja nautida kuut lehekülge rikkalikult illustreeritud materjali. Tarmo Riisenbergi poolt leiavad kajastamist igatsugu marki ringraja-emmilised alates M35-st kuni M75-ni ajavahemikus teisest maailmasõjast kuuekümnendate keskpaigani.
Stiilinäide, kuidas korviga mudelil M52S rinkal viimast võeti (pilt pärit autogallery.org.ru):

Reede, 2. jaanuar 2009

neli tükki täis

Njaa, annad näpu, võtab käe. Uue aasta esimene päev algas ilusasti. Kuulutuses pakutud külka nägi välja täpselt selline nagu pildil:

Ehk siis tegemist 47 aastat vana IŽ Jupiter K-ga, hoolega ja armastusega hoitud ja hooldatud. Hinna-kvaliteedi suhe oli paigas, ostust loobuda ei olnud võimalik. Siinkohas südamlikud tänusõnad Auto-Moto foorumi kasutajale Romkale, kes oli nõus tsiklist loobuma. Pildil vana peremees uuele viimaseid õpetussõnu jagamas:

Hea küll, käes siis aeg, mil tuli õuest minema sõita. Vana peremees suutis alla suruda kurvastus- ja meie rõõmupisara. Sõita oli kilomeetrit viisteist - näib lihtsa ülesandena, aga külma oli tublisti alla nulli ja teed jääs, lisaks veel võõras tsikkel... Välja nägi see üritus sääraselt:



Üldiselt saime hakkama kuni oli sõidetud pool teest ning ees seisis tõsisem mägi. Tsikli jõud rauges üsna teravalt ja taaskäivitamised ei andnud tulemust. Selge, mootor kokku küpsetatud. Nördimus asendus väga kiirelt rõõmuga, et saab kiirelt kahetaktilise mootoriga tuttavaks saada :) Teise poole teest liikus külka auto slepis (ja tegi läbi ka elu kõige kobedama kiirenduse, aga see selleks).
Mis siis ikka, koduses garaažis paak maha, silindripead maha, silindrid küljest. Mõlemad kolvid lõtkuta, vända otsalaagrid-tihendid korras... mõistus otsas. Siis avastasime ühelt kolvilt imelikud sügavad kriimud. Oli see siis peremehe vahetusest tingitud kurbus või muu mure - võta kinni. Mis siis ikka, uued kolvid ja rõngad ja elu läheb edasi.
Selle konkreetse eksemplari varasemast ajaloost saab täpsemalt lugeda aadressilt http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=25312