Laupäev, 4. juuli 2009

tähesõit

Nädal tagasi toimunud Uunikute tähesõit tundub tagantjärele kui tore jaanipäevajärgne rosin. Mingi seletamatu jõud sundis meid sellele üritusele kirja panema, olgugi et horisont oli hirmutav - varasem tähesõidu-kogemus puudus ja üleüldse puudus kogemus külkaga päeva jooksul pea 300km maha sõita. Aga üks kord on ikka esimene...

Ettevalmistuseks tuli Dnepril likvideerida mõned lekked, timmida pidureid, seada korvi kallet, lappida bensiinipaaki - igapäevane värk. Enda ettevalmistuseks otsustasin hankida korraliku sõiduvarustuse - kuigi ahvatles üleskutse kanda ajastule sobivat riietust, tundus enda turvalisus tiba tähtsam, eriti kui sõidukogemust ka just liialt palju ei ole.

Kuna üks külkavelle on prioriteediks seadnud imiku ja hetkel motoasjades ei osale, tuli leida endale paariline. Et asi oleks veelgi põnevam, puudus leitud segapaarisvõistkonna teisel liikmel Kittyl igasugune külkaga sõitmise kogemus. Õnneks see ei seganud, vaid oli hoopis innustavaks teguriks :)

Igatahes nii me siis laupäeva hommikul Järva-Jaani starti jõudsime. Erutus kasvas, uurisime kättejagatud kaarte ja nuputasime sõidustrateegiat. Stardi eel ei teinud Dnepr meile häbi, käivitus koheselt ja roomas urisedes stardivärava poole. Silme ees terendas seitsmetunnine sõit misiganes takistuste kiuste - tehnilised väljakutsed, ilmaolud, navigeerimisvead ja muu kraam, mis sellises olukorras ennast avaldama kipub. Hetk enne starti ja stardihetk (kõik Lauri pildid):



Algus oli rahulik ja tundus, et niiviisi ringi sõites jõuab vaadata Eestimaad, mõelda omi mõtteid ja õigel ajal kontrollpunktidesse jõuda. Boy we were wrong... Väikesed navigeerimisvead hakkasid kiiresti kätte maksma ja peale lõunat oli juba tegemist hullunud sõiduga, mille ajal prooviti arvutada ettenähtud kiiruseid, mõistatuste vastuseid ja navigeerida (hoolimata sellest, et tuul proovis tuima järjekindlusega kaardilehti enda valdusesse võtta). Eestimaad me nägime ilmselt rohkem kui teised ekipaažid, sest eksitud kilomeetrite hulk kasvas lõpupoole üsna jõudsalt. Õnneks ei lasknud me end sellest morjendada, kihutasime vapralt finiši poole ja tegime kaasa kõik kohustuslikud lisakatsed:

Viimasel lisakatsel Järva-Jaani krossirajal proovis üks napsulemb kohalik ikka ja jälle korvisistuja Kittyle õpetada, kuidas kurvis tuleb kallutada ja astmelaual seistes korvi küljes rippuda, et ikka kiiremini saaks. Õnneks ei jäänud korvisistuja teda uskuma ja hoidis selle asemel kramplikult sangast kinni, et hüpekad teda korvist minema ei pühiks (minu arust oli see väga eluterve lähenemine) :)


Ehk siis kokkuvõtteks: tegime läbi kõik mis vaja, nautisime Eestimaad, rattasõitu ja head seltskonda ning täiesti ettekavasemata boonusena napsasime mootorrataste klassi võidu. Et oleks põnevam, siis ma ei maini, palju mootorrattaid kokku üldse osa võttis :)
Päris hea pildimaterjal on üles riputet Autolehes, http://www.autoleht.ee/gallery?gallery_id=594
Tore vanatehnika üritus oli.