Reede, 3. juuli 2015

eile nägin ma Eestimaad

Ja natuke Lätimaad nägin ka. Kõik see sündis ühe toreda ürituse, Vanasõidukite suursõit 2015 raames (kliki pildigalerii uurimiseks). Minu jaoks võttis see kokku 6 päeva, 80 liitrit bensiini ja viis süüteküünalt. Läbisõit kodust alates 1050km, nii et vanuri jaoks päris mõnus tiir!
Start oli kodust 19.06 õhtul, pakkisin kotid korvi ja sõit võis alata:


Käivitamise ajal langesid esimesed piisad. A kui kohe püss põõsasse visata, siis ei jõuagi ju kohale... Vihmakombet ei hakanud ka kohe selga tirima - mis see paar tiba mehele teeb! Hakkasin aga sõitma ja sain kihutada terve kilomeetri enne kui tugev sadu mind bussipeatusesse sundis. Seal möödus järgmised 20 minutit, asfalt mullitas ikka rõõmuga:

Aga iga sadu saab kord otsa ja nii ma võtsingi suuna Pärnu Konse laagripaiga poole. Kuna Tallinn-Pärnu on otse sõita väga nüri, siis plaanisin tuuri Saku-Kiisa-Hageri-Kuusiku-Velise ja sealt edasi juba otse Pärnusse. Kõik läks kenasti kuniks leidsin end Järvakandist ja mõistsin, et Velise teeots on hoopis kaugele jäänud. Aga mis siis ikka, ka Järvakandist läheb maaliline tee Pärnu-Jaagupisse ja nii ma kohale saingi.
Järgmisel lõunal oli ametlik start Pärnust, pea paarisaja liikuriga kolonnis sõita oli päris uhke ja hää. Osades kohtades (Kilingi-Nõmme, Mõisaküla) tehti kohalikule rahvahulgale väike näitus, nii pooletunnine peatus, kus sai tehnikat uudistada. Pildil tsiklite lahkumine Kilingi-Nõmmelt:

Mõisakülast hoiatati meid, et otsetee Valmierasse on kehv ja mõistlik inimene sõidab 30 kilomeetrit ringi. Need, kes otse läksid, ei saanud küll aru, kus see kehv koht oli, aga ju siis oli nii vaja korraldada. Lätis iseenesest oli tee idülliline - käänuline-künkaline, päike paistis, suvi oli täies hoos ning inimesed olid killavoori nähes rõõmsad. Üleüldse tundus, et lätlane lehvitab palju rõõmsamini külgkorvile kui eestlane, ju siis lõunamaalase temperament lööb rohkem välja :)
Lehvitamisest: külgkorviga liiklejale lehvitatakse päris sageli, umbes iga kahekümnes autojuht (eriti nooremad) naeravad ja viipavad. Kindlapeale lehvitavad ka külapoodide juures sumisevad õlid ja ka lapsed, kes tee veerde satuvad. Sel korral lisandus ka Elroni vedurijuht, kellega paralleelselt kulgeval teel võidu sõitsin, kaotasin ja kes kohakuti jõudes lasi võidurõõmu märgiks pasunat. 
Valmieras oli meie saabumise auks valla tõeline rahvapidu, kesklinn oli politsei poolt kinni pandud ja meid eskorditi linna äärest linna südamesse kindluse müüride juurde:


Kui Eestis naljalt lapsi sadulasse pildistamiseks ei tõsteta või vähemasti küsitakse luba, siis Lätis seda muret pole. Kui sadul on vaba, siis väänik sadulasse ja pildistama! Pildil ägab Ural järjekordse nooruki all:
 
Edasi läksid päevad reas nagu jänesed, kes neid enam lugeda jõudis. Päevas sõideti kuni paarsada kilti, rõhku pandi peatustele ja rändnäitustele asulates ja linnades. Teele jäid Valga, Võru, Tartu, Elva, Jõgeva ja Võhma, samuti tore külaskäik Väätsal Valdo jalgrattamuuseumisse. Illustreerimiseks videolõik Rõuge paraadist, kus on tore näha, et minul (esireas vasakul) käivitub Ural esimesest paugust, aga kõigil nii õnnelikult ei lähe, mis tekitab kuidagi sooja tunde südamesse :)
 
Lõpetamine Paides oli vägagi vihmane ja väheglamuurne, sõitsid kohale - võtsid väikese vorstikese, et jaksaks koju sõita - ootasid natuke, et kohalikud saaksid uudistada liiklusvahendeid - tõmbasid minema. Meil seisis ees veel üle 100 km sõitu Paidest lõuna poole, vihma kallas ja väsimus hakkas kontidesse pugema. Et aga sellega lugu ei lõpeks, tuli järgmisel päeval veel koju põristada, kakssada kilti ja kolm tundi lausvihmas. Lõpp oli porine:

Ja kuuendaks päevaks jõudis kohale ka väike väsimus, õnneks juba koduukse ees: 
Tehniliselt oli sõit väga igav, ainult kahes kohas lükkasime ratta käima, kuna vändast lüüa läheb ju igavaks :) Midagi ei purunenud, teele ei jäänud, ratas sõitis paremini kui tehasest tulles. Üks silinder küll tahmab küünlaid ja võtab õli (sel reisil 2 liitrit 1000km kohta), aga see on feature, mitte bug :)
Tore vanatehnikaüritus oli. Viie aasta pärast jälle!

Pühapäev, 12. aprill 2015

kevadrõõm

Esimene soe kevadpäev sel aastal ei saanud kaua vaikust nautida. Mõne vändalöögiga käivitus Ural ning hakkas mõõtma kilomeetreid Tallinnast lõuna suunas. Eesmärk oli leida võimalikult väikseid käimata radasid, millega ratas sai aukudes loksudes kenasti hakkama. Piknik toimus Keila jõe ääres, Ural sai sel ajal niisama puhata:

Tehniliselt oli teekond suhteliselt sündmustevaene, ilmselt ka tänu sellele, et Easthighway abiga on nüüd rattal uued klapid/juhtpuksid. Loodetavasti väheneb nüüd ka mootori õli tarvitus ja tahmamine, aga eks aeg näitab seda juba täpsemalt. Kui kõik sujub, siis on Ural koos ratsanikuga 19. juunil valmis nelja päeva pikkuseks Vanasõidukite Suursõiduks mööda kodumaa ja Lätimaa teid: