uraaal

„Mootorratturit, kes näeb ette sagedast sõitu suurema pagasiga ja kaassõitjaga igasugustel teedel ning nõuab külghaagisega mootorrattalt häid dünaamilisi omadusi, rahuldab muidugi ainult raske mootorratas («Dnepr» või «Ural»).“ A. Palu, 1976.

Nii see juhtuski. Õuel seisis punane ja läikiv Ural. Hoolimata läikivast värvkattest on tegu auväärt masinaga, vanust korjanud juba 45 aastat ning läbitud teadmata hulk kilomeetreid teadmata teedel teadmata riikides. Mis on teada, on see, et passis on talle nimeks pandud Ural M62, aga tegelikult on margiks enamjaolt M63. Teadmata meistrimehed on lisanud sinna nii M62 (ehk siis vanemaid) juppe, nt summutid, aga ka väga novaatorlikke osi (nt karburaatorid K68).

Teada on ka see, et ühe imeliku juhuse läbi on staarmootorratas esinenud pool aastat tagasi fotosessioonil Kihnu Virvega ühe ettevõtte reklaami jaoks. Aga ega ma siis sellest tahtnud praegu rääkida.

Tänaseks on Ural läbinud pisut üle 100 kilomeetri, parandatud on hulga lastehaigusi (selles eas? lastehaigused?) ning vahetatud hulga pingeregulaatoreid (tarbetult) ning genekaid (tarbekamalt). Kui kõik hästi läheb, siis saavad haigused lähinädalatel ravitud ja jaanipäeva paiku oleme stardirivis üritusel nimega "Vanasõidukite suursõit 2010". Võib juhtuda, et ka siis saab meid leida mõnes maalilises mõisahoovis talli ees oma suksul süüteküünlaid vahetamas:

Aga seniks jääb üle vaid loota, et paremad motopäevad on kõik veel ees...