vänt lontis

Aastatega oli Uralil käivitusvänt vajunud norgu, nimelt oli võlli kiilusoon hakanud ümarduma. Lisaks juhtus järjest sagedamini, et vändale rõhudes lendas jalg suure hooga maapinna poole ilma et mootorit oleks ringi aetud, mis viitas vajadusele käigukastiga väike remont teha. Selle teise vea põhjuseks oli väike käivitivõlli sees paiknev vedru - kui raske saab olla seda vahetada?

No esmalt muidugi tuli eemaldada käigukast masinalt, mis ei ole teabmiskeeruline. Vaja on kas a) looma jõudu, et tõsta kast koos mootoriga raami vahelt välja (lühikese raami puhul kast eraldi ei mahu), või b) kui jõudu nii palju pole, kasutada tarkust. Ehitasin mootori alla väikese aluse ja sedaviisi sai mootorit-käigukasti lihtsalt esiratta poole veeretada, nii et käimar kätte saada:

Edasi tuleb käivitivõll kastist kätte saada. Selle protsessi käigus saab tuttavaks absoluutselt kõigi ülejäänud hammasrataste ja võllidega, sest käiviti lahkub kastist viimasena. Aga välja ta tuli, kus ta pääses:

 

Selle tillukese vedru vahetus oli muidugi keeruline, kuna uus vedru uue võlli sisse enam ei mahtunud. Tavaline lugu, et varuosade mõõdud "umbes" klapivad. Tehtud-mõeldud, auk vaja suuremaks puurida. Karastatud võll neelas mitu puuri, enne kui allus toorele jõule ja majutas uue vedru sisse. Edasi läks juba lihtsamalt, kasti kokkupanekul jäi väga vähe juppe üle ja hammasrattad said vist enamus ka õige koha peale tagasi. Päris täit selgust veel pole, kuna sõiduproov veel tegemata, aga lähipäevad peaksid selgust andma. Olen elu jooksul mitu emmilise käigukasti laiali lõhkunud ja tööle ei ole neist enam ükski hakanud - ehk see kast on meeldiv erand :)

kahe korviga seenel

Seenel on kõige parem käia korviga, kes siis seda ei teaks. Me käisime kahe korviga, et tulemus tuleks topelthea. Üks vitstest punutud, teine kolmerattaline:

 

Muuhulgas sai metsas selgeks, et kui kahepeale on vaid üks nuga, siis sobib seente lõikamiseks imehästi ka tööriistakastist leitud lehtkaliiber. Kõige parema tulemuse andis 0,35mm paksune leht, piisavalt terav ja samas ei paindu veel liialt  - proovige järele!

Alloleva pildi pealkiri oleks "ühe korviga teist oodates". 



 

Pommuudis on muidugi see, et läbitud sajakolme kilomeetriga juhtus null tehnilist viperust. Vedrustus oli sujuv, dünaamika piisav, juhitavus aktsepteeritav. Haruldane.

ukrainasse

Marguse ja Kaspari külgkorvi-seiklustest Ukrainasse ja tagasi on valmis saanud videolugu. Igati väärt selle vaatamiseks kuluvat aega!

toimekas juuli

Tore, kui tagantjärele ei saa kurta, et vahepeal oli igav. Minu külka seda igatahes teha ei saa. Juulis on ta osalenud juba kolmel toredal sündmusel - ja kuu ei ole veel läbi...

Alustada tuleb kõige uhkemast Unic-Moto üritusest - Kunda Moto 2013. Kolm päeva ning üle 100 osaleja pea 70 vanal ja väärikal tsiklil. Juba päälinna poolt kohalesõit oli nauditav - grupis oli vist 7 ratast ja igav tee peal ei hakanud... Vene ratastele omaselt väsis alguses üks IŽ ja siis üks Kovrovets. Remont käis mõlemal täpselt sama moodi - tuli kaks minutit tähtsa näoga ümber ratta käia, peale mida tsikkel käivitus nagu poleks midagi olnudki :) Ise laguneb, ise paraneb - kas pole tore!

Teisel päeval väisati Rakvere linnust ja viidi läbi traditsiooniline kava - Rinaldo sõit, orienteerumine (loomulikult meie meeskond võitis!) ja restaureerimiskonkurss. Sõidu ajal oli õhk bensiinivingust tüüne, nii et kõik said oma laksu (st elamuse) kätte. Kuna TV3 tegi ka klipikese sündmusest, siis pikalt ei pajata - palun vaadata ise alates 13. minutist. Lisaks üks udune pildike linnuse õuest:

Ka tagasisõit oli põnev. Ural läbis vapralt 40 kilomeetrit ja vahetult peale seda, kui olin lasknud peast läbi mõtte imeliselt töötava ratta kiituseks, kostis mootorist räme kõrin. Lükkasin ratta varju ja kiire kõrva järgi antud diagnoos käskis käru järele kutsuda. Teeääres ootamine käis aga sedasi:

 

Paar päeva hiljem kodus mootorit harutades selgus, et purunenud oli ainult geneka laager. Kui mootori uuesti kokku sain ja kella vaatasin, selgus, et napilt jõuab veel Vanatehnika Lustisõidule kimada... Seda ma ka tegin (geneka proovimiseks, noh) ning nii umbes 70 kilti Maardu mõisasse ja tagasi möödusid muretult. Pildil on Ural mõisa ees peesitamas:

No ja kolmas tore sündmus sai alguse juba kevade poole, kui üks tore perekond tahtis külkat fotosessiooniks kasutada. Neil nimelt peres kaks väikest väänikut, keda alla mootorratta pildistama ei meelita :) Sessiooni taust Kopli liinidel oli igati tore ja autentne, nurga taga räuskasid kodutud ja ainult üks vilavate silmadega noormees tuli sõidu/suitsu/niisama raha pommima. Kui ma raha ei andnud, siis õpetati mulle mahlast kollektsiooni venekeelsetest vandesõnadest ja sinna juurde kuuluvatest keskmise-näpu-viibetest.

Poisid pidasid pildistamise kenasti vastu, siin ka väike stiilinäide amatöörkaamerast (näo udustasin igaks juhuks ära, äkki saab poisist jurist ja kaebab mu kohtusse tema titepiltide paljastamise eest):

 

Te juba teate, mida sellise postituse lõpus tuleb öelda. Tore(dad) vanatehnikaüritus(ed) oli(d).

kevade hääled

Nüüd võib täie kindlusega öelda, et vähemasti päälinnas on kevad kohal, mida tõendab ühe punase Urali ärkamine talveunest. Käivitamine läks üllatavalt valutult, olin ettevalmistuseks mitu päeva jalamuskleid treeninud (käimalöömise ja lükkamise imiteerimise režiim), aga ratas otsustas juba kümnenda vändalöögiga elu sisse võtta.   

Kevade tervituseks sai sõidetud risti läbi linna, sihtkohaks Urali uus kodugaraaž. Selle väravas viimase lumehunniku taustal peakangelane poseeribki:

 

Lõpetuseks viimase tütarlapse kuldsed sõnad, kellel oli au korvis sõita. Peale eufoorilist rõõmutulva ja kiidulaulu külgkorvide osas küsisin, et kas oli sama hea kui eelmäng. Vastati, et ikka parem - pigem nagu seks. Tehke järele või makske kinni :)

parkimisest päälinnas

Ühel ilusal suvisel päeval leidsin Tallinna veebilehelt huvitava rea parkimiskorralduse kohta:

"Mootorrataste (kahe rattalised) parkimine Tallinna tasulisel parkimisalal on tasuta".

Peast käis läbi mõte, et ilmselt on tegemist Edgari hilise aprillinaljana, et külgkorvi eest justkui võetakse parkimistasu, aga otsustasin siiski linna Transpordiametist üle küsida.

Naisterahvas, kes telefonil vastas, ei olnud ilmselt nooruses külgkorvidest rõõmu tundnud, igatahes öeldi ilma igasuguse empaatiata, et kolmerattalise eest peab igal juhul maksma, mis siis, et tegu L kategooria sõidukiga ehk siis mootorrattaga. Pärisin siis täpsemalt, et kuhu selle parkimispileti peaks pistma, et tuul seda ära ei viiks ja sõbralik naaberparkija seda oma armatuuri peale ei teisaldaks. Vastusest kumas läbi, et ise tead, kuhu see pilet pista, aga et kui parkimistasu pole makstud, siis jää aga rõõmuga trahvikviitungit ootama. Ilmselt tuleb trahv tagantjärele kohtutäiturilt, sest ega ka trahvi väljakirjutajal pole seda paberiga kilekotikest ratta külge nii panna, et see seal tuulisel hetkel püsiks. Või lööb trahviotsuse naelaga paagi külge? Ei tea.

Igatahes, olge te hoiatatud - külgkorvi parkimise eest tuleb päälinnas täie rauaga tasuda. Mulle oli see uudiseks.

Aga kesklinna tasudest pääsemiseks tuleb... sõita kesklinnast kaugemale, eks? Et sõita kogu perega ja võimalikult kaugele, siis soovitan soojalt kasutada juba kuuekümnendatel väljatöötatud matkatehnikat, mis näeb sel ERMist leitud pildil välja niimoodi:

 

 

k750 saksa kastmes

Kurtna Motol kohatud herr Kaspar on teinud puhtsüdamliku ülestunnistuse, kuidas tema emm on muretult liikuma saanud. Vaadake rõõmuga seda bike motorsi videot ja tehke järele (kui muidugi julgete kapitalistlikku rämpsu oma ratta külge kruvida) :)