trehvamine

Suvi lippab märkamatult. Jätame vahele detailse tehnilise kirjelduse vigadest, nende likvideerimisest ja selleks kulunud vandesõnadest, mis leidis 2008 kevadel-suvel aset. Üldiselt oleme nüüd mootori ja käigukasti mahavõtmises-pealepanemises sedavõrd vilunud ja osavad, et võiksime selle ala üle-eestilisele meistrivõistlusele minna.

Kuna Jõgevatreffi paraadil osalemine oli juba ammu auasjaks võetud, siis selle nimel sai ka pingutatud ja rattad niipalju kui võimalik korda tehtud. Kui inimene midagi tahab, siis ta seda ka saab - treffil olid külkavelled kahe ekipaažiga väljas: Paraadisõit läks toredasti, memmed lehvitasid teeääres heldimuspisarat silmanurgast pühkides, kui külkad neile noorust meelde tuletades mööda tuhisesid. Vahepeal kippusid küll väljamaa tsiklite omanikud külkadel eest ära sõitma, sest suurt üle 75km/h me välja pigistada ei tahtnud. Järgmisel pildid palun tähelepanu pöörata 1) klassikalisele püstisele paraadisobilikule sõiduasendile, ja 2) üligruuvidele (kuid samas praktilistele) retrokinnastele, mis on pärit allakirjutanu ammulahkunud vanaisa varasalvest:
Jõgevale vedasid mõlemad masinad kenasti välja hoolimata sellest, et tigusammul linnas rongkäigus liikudes kuumenes õhkjahutusega mootor ikka päris korralikult - puhu või ise peale.

Loomulikult paelusid linna peal pilke eelkõige teised külkad, mida oli näha ligikaudu kümne ringis. Erilist furoori tekitasid kaks Kihnu memme (oops, tegelikult tütarlast), kes olid oma saarelt pärit külkadega treffi väisamas. Peale mõne sõna vahetamist katsuti üksteise masinaid ja üks hakkajam tütarlaps tundis vajadust käima lüüa meie must külka (millega ta suurepäraselt hakkama sai):

... ning punase peal poseerida:

Kokkuvõttes nentisime, et meie külkad küll läigivad paremini, a nende omad on palju autentsemalt roostes :) Igatahes - tore (vana)tehnika üritus oli.

hooaja algus

Rege rauta suvel, vankrit talvel. Mis te arvate, kas talvel vastu 2008. aastat käis garaažis kiire külkakõbimine? No ei käind mitte. Suvi paistis nii kaugel ja tundus, et kevadel jõuab ju vabalt kõik puudused masinatel likvideerida, et suvel saaks ringi kihutada. Seega saabus 2008 aasta ilma vahejuhtumiteta ja motikad magasid garaažis sügavat talveund.

Kevadel, lihavõtete ajal juhtus ime - rutiinse kontrollkäigu ajal selgus, et jänesed olid garaaži kingiks veel ühe külka toonud! Hästi säilinud 44 aastat vana K750M, mida natuke modifitseeritud, nagu ikka nii vanu tööloomi. Isegi pühendus oli rattal:

Et siis tänu sellistele kingitustele motokuuris elu ei rauge ja haamrikopsimist jagub veel aastateks.

Järgmine tähelepanuväärne sündmus oli maikuus, kui lõpuks ometi said kõik rattad arvele võetud. Kui siia lisada, et vähem kui aasta tagasi said garaažialused omale A-kategooria load, siis ei ole enam vähimatki seaduslikku takistust siniseid vilkureid kartmata ringi põristada. Niimoodi need masinad ARKi poole vurasid:

Niimoodi need päevad veeresid. Kõik oli justkui sõiduhooajaks valmis...

must elukas

Augustikuus 2007. aastal saabusid lõplikud jupid, mis olid vajalikud järgmise külka - musta eluka jaoks. Antud pildil on külgkorvi pea paari meetri pikkune vann suudetud sisse pressida pereautosse:

Septembris algas usin monteerimine. Lootus oli, et kuna üks sarnane masin on juba kokku pandud, siis nüüd läheb hulga libedamini. Tegelikult eriti ei läinud, õppimisruumi oli veel küllaga. Mõningane edu viis musta eluka säärase väljanägemiseni:

Ja veel veidikese aja pärast julgesime juba õue veeretada, et proovida esmast rõõmu sõitmisest:

punase valmimine

Aega võttis, aga asja sai. Ühel hetkel oli punane külka seisus, kus kõik sõiduks olulised agregaadid olid küljes ja võis massina uhke näoga garaaži alt päikese kätte veeretada:

Ülaltoodud pildil ei aja külkasõpru naeratama niivõrd rõõm päikesest ja värskest õhust, vaid näppude all valminud punasest iludusest, mis käivitus ESIMESEST vändalöögist. Lähemat tutvust masinaga sobitab nii esimene...

...kui ka teine külkasõber:

Edasi näis kõik ilus ja lihtne. Oli tunne, et tooge või kõik maailma külkad meie kätte - küll me neist elulooma teeme ja sunnime hiljem põrisevatele kaunitaridele tänaval järele vaatama. Veel ei teadnud me midagi lekkivatest simmeritest, tõrkuvatest käigukastidest ega kiuslikest pingeregulaatoritest. Kõik oli ilus ja lihtne...

kokku ka oskame panna?

2007 aastal, peale jaanipäeva, suutsid kaks külkafänni ennast piisavalt mobiliseerida, et veeta nädalake garaaži all. Suuremad jupid olid värvimisest kätte saadud, tööruum mõnusalt suvesoe ja tagant innustamas lootus juba varsti vastsest värvist särava rattaga ringi kihutada.

Loomulikult tuli enne kihutamist hoolega tööd vihtuda. Esiteks meenutada, mis jupp kusagile käib (mis siin salata, vahepeal oli päris raskeid pähkelid). Siis see jupp hoolega puhtaks kraapida, osad veel värvida, mõned poleerida, mõned hoopis uute vastu vahetada. Siin pildike mootorist, mis oli tänu hoolsale nühkimisele saanud üsna talutava välimuse:

Järgmine suurem katsumus oli mootori pealetõstmine. Kuna seda tehti esimest korda elus, siis tehti peaaegu kõik vead korraga ära ja vandumist ja ähkimist jagus peaaegu tunnikeseks. Pildil siis veidi komplekteeritud ratas, mis on mootorit ootamas:

Aega võttis, aga asja sai. Nii umbes kolmandal kokkupanemise päeval hakkas esimene külka võtma juba õigeid dimensioone:

Kui hoolega järgmist pilti silmitseda, siis leiab sealt ühe valge karvase šaakali iseloomuga peni ja ühe napilt kahekuuse lapse garaažinurgas hällis magamas. Lugu siis selline, et vahepeal pidi külkafännist isa lapsega jalutamas käima, aga tema hoopis kihutas garaaži, pani koera last valvama ja keeras ise rõõmsalt kõrval mutreid :)

Koer lapsevalvamisest väsinuna rehvihunniku najal ringutamas:

Küsimus laiale ringile: kui kuts tahab külgkorvis kaasa kihutada, siis kust leida talle sobivat E-tähisega kiivrit? Kui kiiver pole kohustuslik, siis kuidas kinnitada kõrvad, et need tuules liialt ei laperdaks? Andke teada...

must ja läikiv

Üldiselt võib nüüd lubada, et väga palju roostes kola pilte siin enam ei näe. Peale liivapritsi läks kogu kola Räpina parima värvija juurde, kes kümnete unetute ööde ja päevade jooksul vanarauast imet tegi. Esialgu siis puhastamine, edasi pahtlid-krundid-värvid nagu ette nähtud. Etterutates võib öelda, et peale meid ei ole mõtet tema juurde enam külkavärvisooviga minna - esialgu süütuna näiv kolahunnik nõuab palju rohkem tööd kui paari sõiduauto värvimine. Pildike neljast raamist (kaks tsiklit, kaks korvi):

Siis veel peenemaid pudinaid, mis värvkatte alla saanud:

Ja lõpuks kaheksa ratast (tõepoolest, kaks külkat tarvitavad kokku just niipalju rattaid):

Tähelepanelik tehnikahuvilisest lugeja muidugi märkab, et rattad on liivapritsitud ja hiljem värvitud ilma laagreid eemaldamata. Kui ei võta pea, võtavad jalad - kõik rattad sai hiljem lahti lõhutud ja uute laagrite ja määrdega kostitatud. Algajate asi...

sõber liivaprits

2007. aasta mätsikuus sai kahe külka jagu metallist juppe laaditud vankri peale ja sõit läks lahti liivapritsi teenust pakkuva firma poole. Üldiselt ei näinud see koorem üldse nii välja, nagu võiks see millalgi omal jõul sõitma hakata:

Liivapritsi tegija ohkas sügavalt, kui suurt hunnikut jubinaid nägi, ja asus tööle. Aega võttis pea viis tundi, aga tulemus oli esmaklassiline. Stiilinäide liivapritsija igapäevatööst (puhastatav veoauto ei ole sündmustega kuidagi seotud):

Peale detailide puhastamist liivapritsis oli plaan kiirelt sõita pahteldamisse-värvimisse, kuna haljad detailid võtavad kolossaalse kiirusega peale rebasekarva jume. Vist ei tasu mainidagi, et nagu algajatele kohane, jäi käru teel olles vihma kätte ja jupid olid värvimisse jõudmisel juba kenasti pruunikad...