Kuna vasak silinder tahmas järjest rohkem ja õli läks ka juba mehemoodi läbi summuti õhku, siis uuriti Marko juures mootori hingeelu. Silinder oli kolmanda remontmõõdu juba selja taha jätnud, seega sai külge uus kolb ja silinder. Remondist koju sõites oli meel rõõmus ja mootor laulis kui linnuke - ja siis see juhtus. Elus esimest korda jäin Uraliga politseile kiiruse pärast vahele.
Kuna spido suurt midagi ei näita, siis sõitsin kuulmise ja selle järgi, kui kiirelt kuused silmanurgas mööda vilksavad. Tuli välja, et kevadine kuulmine oli veel kalibreerimata - mõõdeti +6km/h (ma ise arvasin et on veel ca 45km/h 50 alas, nii et enne 100m enne politseid keerasin veel natuke juurde, et väga mark ei oleks venida) :) Tehti kurja nägu, aga sooviti siiski head reisi. Palusin siis teha veel ühe mõõtmise "spido kalibreerimiseks", millega oldi nõus - uus katse kuulmise järgi oli 51km/h. Mõlemad olime lõpuks rahul :)
Ja natuke Lätimaad nägin ka. Kõik see sündis ühe toreda ürituse, Vanasõidukite suursõit 2015 raames (kliki pildigalerii uurimiseks). Minu jaoks võttis see kokku 6 päeva, 80 liitrit bensiini ja viis süüteküünalt. Läbisõit kodust alates 1050km, nii et vanuri jaoks päris mõnus tiir!
Start oli kodust 19.06 õhtul, pakkisin kotid korvi ja sõit võis alata:
Käivitamise ajal langesid esimesed piisad. A kui kohe püss põõsasse visata, siis ei jõuagi ju kohale... Vihmakombet ei hakanud ka kohe selga tirima - mis see paar tiba mehele teeb! Hakkasin aga sõitma ja sain kihutada terve kilomeetri enne kui tugev sadu mind bussipeatusesse sundis. Seal möödus järgmised 20 minutit, asfalt mullitas ikka rõõmuga:
Aga iga sadu saab kord otsa ja nii ma võtsingi suuna Pärnu Konse laagripaiga poole. Kuna Tallinn-Pärnu on otse sõita väga nüri, siis plaanisin tuuri Saku-Kiisa-Hageri-Kuusiku-Velise ja sealt edasi juba otse Pärnusse. Kõik läks kenasti kuniks leidsin end Järvakandist ja mõistsin, et Velise teeots on hoopis kaugele jäänud. Aga mis siis ikka, ka Järvakandist läheb maaliline tee Pärnu-Jaagupisse ja nii ma kohale saingi.
Järgmisel lõunal oli ametlik start Pärnust, pea paarisaja liikuriga kolonnis sõita oli päris uhke ja hää. Osades kohtades (Kilingi-Nõmme, Mõisaküla) tehti kohalikule rahvahulgale väike näitus, nii pooletunnine peatus, kus sai tehnikat uudistada. Pildil tsiklite lahkumine Kilingi-Nõmmelt:
Mõisakülast hoiatati meid, et otsetee Valmierasse on kehv ja mõistlik inimene sõidab 30 kilomeetrit ringi. Need, kes otse läksid, ei saanud küll aru, kus see kehv koht oli, aga ju siis oli nii vaja korraldada. Lätis iseenesest oli tee idülliline - käänuline-künkaline, päike paistis, suvi oli täies hoos ning inimesed olid killavoori nähes rõõmsad. Üleüldse tundus, et lätlane lehvitab palju rõõmsamini külgkorvile kui eestlane, ju siis lõunamaalase temperament lööb rohkem välja :)
Lehvitamisest: külgkorviga liiklejale lehvitatakse päris sageli, umbes iga kahekümnes autojuht (eriti nooremad) naeravad ja viipavad. Kindlapeale lehvitavad ka külapoodide juures sumisevad õlid ja ka lapsed, kes tee veerde satuvad. Sel korral lisandus ka Elroni vedurijuht, kellega paralleelselt kulgeval teel võidu sõitsin, kaotasin ja kes kohakuti jõudes lasi võidurõõmu märgiks pasunat.
Valmieras oli meie saabumise auks valla tõeline rahvapidu, kesklinn oli politsei poolt kinni pandud ja meid eskorditi linna äärest linna südamesse kindluse müüride juurde:
Kui Eestis naljalt lapsi sadulasse pildistamiseks ei tõsteta või vähemasti küsitakse luba, siis Lätis seda muret pole. Kui sadul on vaba, siis väänik sadulasse ja pildistama! Pildil ägab Ural järjekordse nooruki all:
Edasi läksid päevad reas nagu jänesed, kes neid enam lugeda jõudis. Päevas sõideti kuni paarsada kilti, rõhku pandi peatustele ja rändnäitustele asulates ja linnades. Teele jäid Valga, Võru, Tartu, Elva, Jõgeva ja Võhma, samuti tore külaskäik Väätsal Valdo jalgrattamuuseumisse. Illustreerimiseks videolõik Rõuge paraadist, kus on tore näha, et minul (esireas vasakul) käivitub Ural esimesest paugust, aga kõigil nii õnnelikult ei lähe, mis tekitab kuidagi sooja tunde südamesse :)
Lõpetamine Paides oli vägagi vihmane ja väheglamuurne, sõitsid kohale - võtsid väikese vorstikese, et jaksaks koju sõita - ootasid natuke, et kohalikud saaksid uudistada liiklusvahendeid - tõmbasid minema. Meil seisis ees veel üle 100 km sõitu Paidest lõuna poole, vihma kallas ja väsimus hakkas kontidesse pugema. Et aga sellega lugu ei lõpeks, tuli järgmisel päeval veel koju põristada, kakssada kilti ja kolm tundi lausvihmas. Lõpp oli porine:
Ja kuuendaks päevaks jõudis kohale ka väike väsimus, õnneks juba koduukse ees:
Tehniliselt oli sõit väga igav, ainult kahes kohas lükkasime ratta käima, kuna vändast lüüa läheb ju igavaks :) Midagi ei purunenud, teele ei jäänud, ratas sõitis paremini kui tehasest tulles. Üks silinder küll tahmab küünlaid ja võtab õli (sel reisil 2 liitrit 1000km kohta), aga see on feature, mitte bug :)
Tore vanatehnikaüritus oli. Viie aasta pärast jälle!
Esimene soe kevadpäev sel aastal ei saanud kaua vaikust nautida. Mõne vändalöögiga käivitus Ural ning hakkas mõõtma kilomeetreid Tallinnast lõuna suunas. Eesmärk oli leida võimalikult väikseid käimata radasid, millega ratas sai aukudes loksudes kenasti hakkama. Piknik toimus Keila jõe ääres, Ural sai sel ajal niisama puhata:
Tehniliselt oli teekond suhteliselt sündmustevaene, ilmselt ka tänu sellele, et Easthighway abiga on nüüd rattal uued klapid/juhtpuksid. Loodetavasti väheneb nüüd ka mootori õli tarvitus ja tahmamine, aga eks aeg näitab seda juba täpsemalt. Kui kõik sujub, siis on Ural koos ratsanikuga 19. juunil valmis nelja päeva pikkuseks Vanasõidukite Suursõiduks mööda kodumaa ja Lätimaa teid:
Juunis, kui Eesti ilmad just ei kutsunud külkaga tiirutama, tekkis hea plaan käia ajaviitmiseks külas naabritel. Seekord siis Tuula oblastis, kus toimus suurejooneline üritus Tuula Moto 2014. Üritusele me küll teatud põhjustel õigel ajal kohale ei jõudnud (te ei taha teada Moskva ummikutest!), aga selle eest sai järgmisel päeval käidud Tuula mootorrattamuuseumis. Tegemist on ühe entusiasti ehitatud muuseumiga, mis kajastab Tuula toodangut läbi aegade, sekka ka muud nõukogude päritolu mototehnikat.
Muuseumis oli tore päris mitmel põhjusel. Esiteks vestis muuseumi omanik meiega mitu tundi juttu, ilma milleta oleks see käik olnud palju igavam. Saime näiteks teada, milline on ekperimentaalsete mudelite saatus - ühe ainueksemplari jupid toodeti küll tehases valmis, aga siis rauges initsiatiiv ja muuseumi omanik vedas jupid koju ning pani ise kokku. Tulemuseks on maailma mõistes ainueksemplar, mida tehas pole kunagi tootnud, aga mis siiski on füüsiliselt olemas :)
Muuseumis leidus ka ühel kolmerattalisel üliharuldane Tuulas toodetud 250cm3 mootor (kõik ülejäänud olid traditsiooniliselt 200cm3), kallur-Muravei ja muud toredat kraami.
Muuhulgas nägime ka Tuula nö originaalkülgkorvi, mille üle eestikeelses kultuuriruumis on olnud pikki vaidlusi (et milline see korv oli ja kas üldse originaali oli). All on kaks pilti, mul läks meelest ära, kumb see originaal siis oli :)
Õnneks ei puudunud muuseumist mulle südamelähedased Uralid. Üheks näiteks on alltoodud tempomootorratas, mille kannul tegid jalgratturid trekil tippkiiruse võistluseid. Väidetavalt sõideti sellesama tsikli tuules rekordiks ring trekil keskmise kiirusega 98km/h. Andmed puuduvad, kas kiiremini sõita ei jaksanud jalgrattur või mootorrattur :)
Juuli tippsündmuseks oli Unic-Moto kokkutulek Pärnu Moto 2014, mis toimus Kosmonautide puhkekeskuses Häädemeeste kandis. Sõidetud sai sinna Urali sadulas ning kuna kohalesõit Tallinnast toimus arusaamatul põhjusel läbi Saaremaa, sai loetud päevadega läbi sõidetud 590 kilomeetrit. Vist minu rekord külgkorviga... Selle illustreerimiseks pilt karmist kihutamisest sadulas (vaadake lehvivat salli, mitte spidomeetrit!):
Aga nüüd teistel teemadel. Et Jupiter ei nukrutseks üksi kuuri all, tuli ka teda sõitma viia. Esimene katse oli juunis, kui ilm oli külm ja vihmane (mis paistab ka riietusest alltoodud pildil):
Juulis aga sai sõit suurema hoo sisse ja viis meid ühe kõige palavama päevaga otse ülevaatuspunkti. Ülevaatajaks sattus mees, kel omal kuuri all IŽid ootamas, seega oli ta 1) piisavalt teadlik, et osata norida, 2) piisavalt leebe, et mitte tahta teist vanatehnika omanikku norida. Seega pääsesime hoiatusega, et piduritule klaas on pleekinud ja et rehvidel peaksid olema E-tähised (mul rehvid veel CCCP kirjadega).
Rõõm ülevaatusest saatis meid mõne nädala pärast uuesti Elva lähistel teele. Kõik läks kenasti peale selle, et ühel mäest laskumisel, kui spido seier hakkas juba üle 60 ronima, jooksis mootor terava sirinaga kokku. Kui ratas seisma jäi, hakkas naine juba autot järele helistama, aga mina veel proovisin korra käivitusvändale vajutada, et kui kõvasti siis kinni on. Üllatuseks käivitus mootor kenasti ja vedas viimased kolm kilomeetrit koju ilma võõraste helideta. Järeldasime, et ju siis oli kuuekümnega kihutamine lihtsalt rattale moraalselt vastuvõetamatu, millest ta ka märku andis ja siis kiirelt ise paranes. All pildil on Jupiter juba kodus ja muigab väikese vimka peale, mis ta meile mängis:
Eelmise loo lõpus avaldasin kahtlusesegust lootust, et kas koduste vahenditega remonditud Urali käigukast ikka pidas remondi vastu või nõrkes selle protsessi käigus lootusetult. Aprilli keskel sai kast kokku ja rattale alla kruvitud ning kiiresti järgnes ka 60 km tiir teisele poole päälinna ja tagasi. Tulemus: mitte ainult käivitusvänt ja käigukast ei töötanud perfektselt, vaid ka ilm oli remondiga ilusaks läinud ja linnud laulsivad eriti helge häälega! See tegi muidugi tuju heaks nii leidiski pühapäevane pärastlõuna meid Randvere kiriku aiast:
Kirikuõpetajatki ei jätnud vanaldane tehnikaime külmaks, rääkides meile möödaminnes põgusalt oma noorpõlve mootorratta juhtumistest. Aga kuna õhtupoole ootas pulmapidu, siis väga pikka sõitu teha ei saanud - sõiduülikond tuli vahetada viisakama ülikonna vastu. Ilus pühapäev oli...
Aastatega oli Uralil käivitusvänt vajunud norgu, nimelt oli võlli kiilusoon hakanud ümarduma. Lisaks juhtus järjest sagedamini, et vändale rõhudes lendas jalg suure hooga maapinna poole ilma et mootorit oleks ringi aetud, mis viitas vajadusele käigukastiga väike remont teha. Selle teise vea põhjuseks oli väike käivitivõlli sees paiknev vedru - kui raske saab olla seda vahetada?
No esmalt muidugi tuli eemaldada käigukast masinalt, mis ei ole teabmiskeeruline. Vaja on kas a) looma jõudu, et tõsta kast koos mootoriga raami vahelt välja (lühikese raami puhul kast eraldi ei mahu), või b) kui jõudu nii palju pole, kasutada tarkust. Ehitasin mootori alla väikese aluse ja sedaviisi sai mootorit-käigukasti lihtsalt esiratta poole veeretada, nii et käimar kätte saada:
Edasi tuleb käivitivõll kastist kätte saada. Selle protsessi käigus saab tuttavaks absoluutselt kõigi ülejäänud hammasrataste ja võllidega, sest käiviti lahkub kastist viimasena. Aga välja ta tuli, kus ta pääses:
Selle tillukese vedru vahetus oli muidugi keeruline, kuna uus vedru uue võlli sisse enam ei mahtunud. Tavaline lugu, et varuosade mõõdud "umbes" klapivad. Tehtud-mõeldud, auk vaja suuremaks puurida. Karastatud võll neelas mitu puuri, enne kui allus toorele jõule ja majutas uue vedru sisse. Edasi läks juba lihtsamalt, kasti kokkupanekul jäi väga vähe juppe üle ja hammasrattad said vist enamus ka õige koha peale tagasi. Päris täit selgust veel pole, kuna sõiduproov veel tegemata, aga lähipäevad peaksid selgust andma. Olen elu jooksul mitu emmilise käigukasti laiali lõhkunud ja tööle ei ole neist enam ükski hakanud - ehk see kast on meeldiv erand :)
Seenel on kõige parem käia korviga, kes siis seda ei teaks. Me käisime kahe korviga, et tulemus tuleks topelthea. Üks vitstest punutud, teine kolmerattaline:
Muuhulgas sai metsas selgeks, et kui kahepeale on vaid üks nuga, siis sobib seente lõikamiseks imehästi ka tööriistakastist leitud lehtkaliiber. Kõige parema tulemuse andis 0,35mm paksune leht, piisavalt terav ja samas ei paindu veel liialt - proovige järele!
Alloleva pildi pealkiri oleks "ühe korviga teist oodates".
Pommuudis on muidugi see, et läbitud sajakolme kilomeetriga juhtus null tehnilist viperust. Vedrustus oli sujuv, dünaamika piisav, juhitavus aktsepteeritav. Haruldane.
Tore, kui tagantjärele ei saa kurta, et vahepeal oli igav. Minu külka seda igatahes teha ei saa. Juulis on ta osalenud juba kolmel toredal sündmusel - ja kuu ei ole veel läbi...
Alustada tuleb kõige uhkemast Unic-Moto üritusest - Kunda Moto 2013. Kolm päeva ning üle 100 osaleja pea 70 vanal ja väärikal tsiklil. Juba päälinna poolt kohalesõit oli nauditav - grupis oli vist 7 ratast ja igav tee peal ei hakanud... Vene ratastele omaselt väsis alguses üks IŽ ja siis üks Kovrovets. Remont käis mõlemal täpselt sama moodi - tuli kaks minutit tähtsa näoga ümber ratta käia, peale mida tsikkel käivitus nagu poleks midagi olnudki :) Ise laguneb, ise paraneb - kas pole tore!
Teisel päeval väisati Rakvere linnust ja viidi läbi traditsiooniline kava - Rinaldo sõit, orienteerumine (loomulikult meie meeskond võitis!) ja restaureerimiskonkurss. Sõidu ajal oli õhk bensiinivingust tüüne, nii et kõik said oma laksu (st elamuse) kätte. Kuna TV3 tegi ka klipikese sündmusest, siis pikalt ei pajata - palun vaadata ise alates 13. minutist. Lisaks üks udune pildike linnuse õuest:
Ka tagasisõit oli põnev. Ural läbis vapralt 40 kilomeetrit ja vahetult peale seda, kui olin lasknud peast läbi mõtte imeliselt töötava ratta kiituseks, kostis mootorist räme kõrin. Lükkasin ratta varju ja kiire kõrva järgi antud diagnoos käskis käru järele kutsuda. Teeääres ootamine käis aga sedasi:
Paar päeva hiljem kodus mootorit harutades selgus, et purunenud oli ainult geneka laager. Kui mootori uuesti kokku sain ja kella vaatasin, selgus, et napilt jõuab veel Vanatehnika Lustisõidule kimada... Seda ma ka tegin (geneka proovimiseks, noh) ning nii umbes 70 kilti Maardu mõisasse ja tagasi möödusid muretult. Pildil on Ural mõisa ees peesitamas:
No ja kolmas tore sündmus sai alguse juba kevade poole, kui üks tore perekond tahtis külkat fotosessiooniks kasutada. Neil nimelt peres kaks väikest väänikut, keda alla mootorratta pildistama ei meelita :) Sessiooni taust Kopli liinidel oli igati tore ja autentne, nurga taga räuskasid kodutud ja ainult üks vilavate silmadega noormees tuli sõidu/suitsu/niisama raha pommima. Kui ma raha ei andnud, siis õpetati mulle mahlast kollektsiooni venekeelsetest vandesõnadest ja sinna juurde kuuluvatest keskmise-näpu-viibetest.
Poisid pidasid pildistamise kenasti vastu, siin ka väike stiilinäide amatöörkaamerast (näo udustasin igaks juhuks ära, äkki saab poisist jurist ja kaebab mu kohtusse tema titepiltide paljastamise eest):
Te juba teate, mida sellise postituse lõpus tuleb öelda. Tore(dad) vanatehnikaüritus(ed) oli(d).
Nüüd võib täie kindlusega öelda, et vähemasti päälinnas on kevad kohal, mida tõendab ühe punase Urali ärkamine talveunest. Käivitamine läks üllatavalt valutult, olin ettevalmistuseks mitu päeva jalamuskleid treeninud (käimalöömise ja lükkamise imiteerimise režiim), aga ratas otsustas juba kümnenda vändalöögiga elu sisse võtta.
Kevade tervituseks sai sõidetud risti läbi linna, sihtkohaks Urali uus kodugaraaž. Selle väravas viimase lumehunniku taustal peakangelane poseeribki:
Lõpetuseks viimase tütarlapse kuldsed sõnad, kellel oli au korvis sõita. Peale eufoorilist rõõmutulva ja kiidulaulu külgkorvide osas küsisin, et kas oli sama hea kui eelmäng. Vastati, et ikka parem - pigem nagu seks. Tehke järele või makske kinni :)
Ühel ilusal suvisel päeval leidsin Tallinna veebilehelt huvitava rea parkimiskorralduse kohta:
"Mootorrataste (kahe rattalised) parkimine Tallinna tasulisel parkimisalal on tasuta".
Peast käis läbi mõte, et ilmselt on tegemist Edgari hilise aprillinaljana, et külgkorvi eest justkui võetakse parkimistasu, aga otsustasin siiski linna Transpordiametist üle küsida.
Naisterahvas, kes telefonil vastas, ei olnud ilmselt nooruses külgkorvidest rõõmu tundnud, igatahes öeldi ilma igasuguse empaatiata, et kolmerattalise eest peab igal juhul maksma, mis siis, et tegu L kategooria sõidukiga ehk siis mootorrattaga. Pärisin siis täpsemalt, et kuhu selle parkimispileti peaks pistma, et tuul seda ära ei viiks ja sõbralik naaberparkija seda oma armatuuri peale ei teisaldaks. Vastusest kumas läbi, et ise tead, kuhu see pilet pista, aga et kui parkimistasu pole makstud, siis jää aga rõõmuga trahvikviitungit ootama. Ilmselt tuleb trahv tagantjärele kohtutäiturilt, sest ega ka trahvi väljakirjutajal pole seda paberiga kilekotikest ratta külge nii panna, et see seal tuulisel hetkel püsiks. Või lööb trahviotsuse naelaga paagi külge? Ei tea.
Igatahes, olge te hoiatatud - külgkorvi parkimise eest tuleb päälinnas täie rauaga tasuda. Mulle oli see uudiseks.
Aga kesklinna tasudest pääsemiseks tuleb... sõita kesklinnast kaugemale, eks? Et sõita kogu perega ja võimalikult kaugele, siis soovitan soojalt kasutada juba kuuekümnendatel väljatöötatud matkatehnikat, mis näeb sel ERMist leitud pildil välja niimoodi:
Kurtna Motol kohatud herr Kaspar on teinud puhtsüdamliku ülestunnistuse, kuidas tema emm on muretult liikuma saanud. Vaadake rõõmuga seda bike motorsi videot ja tehke järele (kui muidugi julgete kapitalistlikku rämpsu oma ratta külge kruvida) :)
Korviga kodanik Iž Jupiteril (s. 1962) pole viimased aastad just kõige paremini läinud - viimasel kahel aastal on ta tervise tõttu tallanud rada garaaž - garaažiesine (väljas valgem, noh). Mootori kordasaamiseks sooritati aasta tagasi kapremont, mis õnnestus kenasti; sellest ajast ka pildike õnnest säravast mootorist:
2011. sügisel pidi toimuma pidulik käivitus. Käivitus toimus, aga kadunud oli laadimine... Kui raske saab olla laadimist paika ajada? Reaalselt osalesid sellel etendusel kolm pingeregulaatorit SB32, kaks genekat G36M2 ja üks G36M ning kolm ankrut:
Kui kõik võimalikud kombinatsioonid olid läbi proovitud ja igaks juhuks juhtmeid ka üle sillatud, tuli pöörduda lahtise mõtlemise poolest tuntud herr Silveri poole, kelle geniaalsus töötas täie hooga. Selgeks sai üllatav fakt, et uued hangitud söepulgad (kelle eluülesanne peaks olema juhtida elektrit) ei suuda oma tööga hakkama saada! No kui raske saab olla elektrit juhtida??? Need pulgad olid igatahes tehtud segust, mille takistus oli nii umbes 30 oomi kanti, kugi peaks olema alla ühe oomi:
Ja tõsi, kui mõtlema hakata, siis genekate vahetusel läksid ikka ja jälle seesama söepulga-paar käiku, kuna teisi polnud riiulist võtta. Seega napp kaks kuud nuputamist, ja viga selge. Panin vanad pulgad peale ja lõin käima. Vaatan laadimise kontrolltuld - sekund - kaks - ei kustu. Ja siis ta kustus! Genekas toodab voolu nii mis mühiseb.
Edasi tuli läbida ülevaatus - kui raske see saab olla? Ülevaatusele jõudmine võttis kolm tundi (koos testringiga 20km), kuna üks silinder kippus soojast peast ära kaduma. Vea tuvastamisel tehtud pauside käigus sain lähemalt tuttavaks enamuse Assaku teekraavide kallastega. Peale süütepoolide omavahel vahetamist silinder enam tagant ei kadunud (ärge küsige, kus on loogika. Vene tehnikal seda vahepeal napib). Ülevaatus läbiti puhtalt, mida demonstreerib ka omaniku rahulolev muie:
Loodetavasti tuleb Jupiteril sel suvel palju muretuid kilomeetreid. Saabuval nädalavahetusel toimuvad sõidukatsed Värska kandis...
... toimub Tsiklitalli organiseerit' Moto- ja Vanavara Päev 2012. Ürituse edenedes läks ilm järjest paremaks, osalejate näod järjest rõõmsamaks ja õhk aina bensiinivingusemaks. Meenutus mäestlaskumise võistlusest, kus alguses võitis gravitatsioon hõõrdejõudu ja lõpus nõlva all juhtus jällegist vastupidine:
Kui mäest alla oli saadud, tuli ju üles tagasi ka saada. See toimus juba mootorirammu jõul ja võidu pääle. Pildike ürituse peasüüdlasest mäest üles kihutamas:
Üritus jätkus ühissõidu ja hilisema peoga. Ühissõidust sai osake jäädvustatud teise filmikatkendiga:
Kokkuvõtteks - tore moto- ja vanatehnikavara üritus oli.
Kui see ongi haridusreformi vili, siis mis sa hing veel tahad? Eilsed uudised demonstreerisid, et ka gümnaasiumiõpilased võivad end kokku võtta ja kamba peale ühe Jupiteri kobedalt ära restaureerida:
Ehk siis - lugu sellest, kuidas Tallinna tehnikakõrgkoolis jõudis lõpule gümnaasiumiõpilastele suunatud projekt Tehnocum, mille käigus renoveerisid õpilased külgkorviga mootorratta. Videolõik on vaadatav http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=48141
... tuleb teostada tehnoülevaatust. Täna saigi siis valitud asukoha ja hinna osas sobiv punkt. Kui raske saab olla üks ülevaatusel käik?
Füüsiliselt oli raske, muidu mitte. Kuna külmast käivitumine on tiba problemaatiline, siis vända andmisest jäi parem jalg valusaks. Vasak sai koormust siis, kui külgkorvi käima lükata... Ja mõlemat tuli teha ikka mitu korda, kuna ülevaatuse järjekord oli pikk ja mootor jahtus maha. Selle eest olid ülevaatajad mehe eest väljas, lükkasid Urali käima nagu nalja :) Ilmselt tahtsid lihtsalt järjekorrast ära lükata et ma ukseesist ei risustaks, aga ratas läks kogemata käima. Ja lasid hoolimata kõigest ka ülevaatusest läbi. Ilmselt sellist tsirkust näevad nad harva ja neil hakkas hale. A muidu oli masin korras, lekkis minimaalselt ja tuled-viled toimisid nagu tehasest tulnul. Tagaratta võttis pidur isegi asfaldil blokki, mis mind ära ehmatas, kuna minu arust on emmilised tehase põhivarustuses sellist sorti ABSiga, mis iialgi ratast seisma ei võta (pidurdab lihtsalt nigelalt, noh).
Enne ülevaatust sai valmistatud end hooajaks ette ja ostetud üheksa liitrit õli ja 20 süüteküünalt. Kui kõik hästi läheb, veab selle varuga sügisesse välja. Ehk siis - tankimise ajal paarsada grammi õli lisaks ja uued küünlad peale. Nagu aru saate, ei ole ma liigrikast segu tegevaid K68 karbusse veel vastu seina visanud ja lolli järjekindlusega vahetan küünlaid, mis suure tahma all enam tööd teha ei taha. Viisin ennast isegi niikaugele, et kuna proovimiseks polnud väiksemaid peadüüse võtta, siis panin düüsi vaskjuhtme kiud, et läbivoolu vähendada... aga ei mingit muutust.Ehk suvi annab arutust, kas saan karbussidest jagu või installeerin vanakooli karbussid peale.
Peale Eesti Vabariigi 94. sünnipäeva on täna veel üks tähtis päev. Saatus tahtis, et just selsamal päeval täpselt viiskümmend aastat tagasi osteti Mustvee Tarbijate Kooperatiivist üks tuliuus korviga IŽ Jupiter:
Tänaseks on ratta pikk ja värvikas elu toonud ta minu kuuri alla, kus ta hetkel täie tõsidusega tegeleb talvitumisega. Juba eelmise aasta sügisel monteeriti ratta süda juppideks ja IŽi-guru Marek tegi vanakesele kapremondi. Pärast remonti käivitus vanake kõbusasti, aga geneka uus ankur ei soovinud töölepingule alla kirjutada ja seega jäid proovisõidud tegemata. Sellevõrra suurem rõõm siis kevadel, mis kalendri kohaselt ei ole enam mägede taga...
Eelmine aasta täienes külgkorvide valik veel ühe eksemplariga, nimelt IŽ Jupiter 2K. Vanust umbes 40 aastat. Puudusteks võib lugeda pooleks murdunud juhtrauda ja veidi logisevaid rattaid, samas ei ole masinal grammigi roostet ega õlilekkeid. Proovisõidud on tehtud, sellest ka mõned ülesvõtted:
Mis siis muud kui sünnipäevalistele pikka iga ja külgkorvisõpradele kiirelt saabuvat sõiduilma!
PS kõik huvilised on lahkesti oodatud tutvuma uue Unic-Moto uue kodulehega, mis on varasemast ilusam, funktsionaalsem ja mis kõik veel... ah et miks reklaamin? Sest ise tegin. Kes see teine ikka koera saba kergitab :)
Seekordne jutt on lühike, ent lööv - palun kõikidel külgkorvi omanikel ja nende sõpradel, groupie'del ja muidu huvilistel bronnida oma kalendris alanud aasta 26. mai! Nimelt toimub Nõo lähedal Kolga külas Moto- ja vanavara päev, mille alateemaks - "Külka eri"! Peale laada on lubatud restaureerimiskonkurssi, tsiklite näitust ja ühissõitu. Mis sa hing veel tahad... Täpsem info kuulutusel:
Tänu Kittyle sattus mulle pihku huvitav viide briti härrasmeestele, kes pea kuuskümmend aastat tagasi otsustasid meelelahutuseks oma tsiklitega teha tiiru Lääne-Euroopas - Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Šveits, Austria... Minu huviorbiiti jäi see tänu ühele vahvale ja (tänaseks juba väga haruldasele) külgkorvile, mis nelja soolotsikli kõrval sõidust osa võttis. Korviga tsikliks oli 1939. aasta Brough Superior SS100. Kuidas selle eluka korvis sõita tundub, saate aimu järgmisest videost:
Kogu reis on ilusasti üles pildistatud ja nüüd on ühe osalise järeltulija selle rohkete mustvalgete piltide ja veidi vähema tekstiga üles riputanud aadressile http://www.go-faster.com/SS100.html - palun lahkesti selle mustvalge iluga tutvuda!
Maarjamaal on aga sõiduhooaeg minusuguste siidivendade jaoks lõppenud ja jäägu seda meenutama septembrilõpune seenelkäigu ülesvõte:
Mitu külgkorviga varustatud sõiduvahendit on Eestis arvel? Sada? Kolmsada? Ei, pange veel otsa... õige number on 1285. Neist ülevaatuse läbinud küll viis korda vähem, nii et neli viiendikku peab pensipõlve kuskil kuuride all või on aja jooksul lihtsalt olematuks roostetanud - aga nagu näha, liiklusregistrist andmed ära ei roosteta. Aga mitu neist on ennesõjaaegsed? Mitu korviga DKWd või Indiani? No kui pakub huvi, uurige ise ja sortige andmeid nagu soovite. Tabel asub aadressil http://web.zone.ee/janno3/kylkad.xlsx , kust on näha ükshaaval iga ratta mark ja mudel, valmistamise aasta, kubatuur, võimsus jms. Tabelist näeb ka lõbusaid vihjeid registreeritud ratastest, mis registreeriti ammu enne tsikli konstrueerimist... või siis näiteks hulga M72 külgkorve, mille võimsuseks 32kW (ilmselt salajase turboagregaadiga varustatud).
Aga nüüd hoopis teisel teemal. Loomulikult on seenel käimiseks kõige sobivam masin külgkorv - soolo tsikliga on ju ebamugav viite ämbrit riisikaid metsast välja tassida! Tõele au andes ütleme, et alltoodud seenelkäik viite ämbrit ei vajanud, saak mahtus ka taskusse ära :) Üledimensioneerimine oma hiilguses.
