esmaspäev, 11. juuli 2011

viljandi moto 2011

Ilusal  kaheksanda juuli õhtul hakkas Eestimaal toimuma midagi ebatavalist: erinevatest maa nurkadest hakkas Viljandi poole vurama vanemat sorti kahe- ja kolmerattalisi. Kel mees ja masin jaksas, sõitis ise, kel ei – kasutas käru, veokat või muud transpordivahendit. Algamas oli Unic-Moto kokkutulek „Viljandi Moto 2011“. Üritus vältas pea kaks ööpäeva ja kirjutada võiks pikalt, aga pilt ütlevat rohkem kui tuhat sõna – seega nautige galeriid laagripaigast, paraadist,Rinaldo sõidust ja täpsusrallist sellel lingil.
Kuna video peaks ütlema veelgi rohkem kui pilt ehk siis ilmselt kohe mitutuhat sõna, siis vürtsitame tänast teksti ohtra filmimaterjaliga. Alustuseks klipike kokkutuleku avamisest:

Peale avamist sõideti laagrist kümne kilomeetri kaugusele Viljandisse, et seal masinaid linnarahvale näidata ja üks täpsussõit maha pidada. Sõit linna nägi välja järgmiselt:

Viljandi maagümnaasiumi staadionil peeti maha Rinaldo nimeline iseäralik täpsussõit, kus tuli oma rattaga kaks ringi staadionil sõita võimalikult täpselt identse ajaga. Asja tegi keerulisemaks see, et start oli seisva mootoriga – käimatampimise aeg läks esimese ringiaja sisse. Siinkirjutajal õnnestus esimest korda elus osa võttes saada võistluselt teine koht – kahe ringi vahe oli 12 sajandikku (täpsustuseks: osavõtjaid oli ikka rohkem kui kaks, nii umbes 40 kandis). Kuidas see tulemus saadi, on mulle tänaseni pisut ähmane – ilmselt segu strateegiast, andest, algaja õnnest ja juhusest. Sõidu võitjal herr vanaKarul oli kahe ringiaja erinevus KAKS sajandiksekundit – ehk siis teisest kohast kuus korda parem J Kes teab, mis putru selliseks tulemuseks süüa või mitu aastat tuleks harjutada? Igatahes siin klipp Rinaldo sõidu aja melust:

Peale Rinaldot toimus täpsusralli nime kandev üritus, kus tuli etteantud marsruuti mööda sõita õiget keskmist kiirust hoides Viljandimaa lõunaosariikidesse (Karksi-Nuia) ja tagasi. Esimene pool oli peaaegu et igav, ent ilus sõit sarjast „Tunne oma koduvabariiki“. Tagasisõit Viljandi poole oli midagi hoopis teistsugust – enamusi sõitjaid tabas poolel teel üks võimsamaid äikese/rahetorme, mida mu noored silmad on näinud. Jätsin küll rahe alguses tsikli teeveerde seisma, aga rahe pekstud sinikad jalgadel meenutavad praegu, et loodusjõududega ei tasu tüli norida. Kuna äikest sähvis hoolega, siis puu alla seisma ei tikkunud. Seisin hoopis nukralt keset põldu marutuule ja paduvihma käes ligunedes, lõbustades end vahepeal kummikutest suurema vee väljakallamisega ja mõistatamisega, kas suutsin telefoni paigutada ainsasse kohta, mis natukenegi veel kuivaks jääb. Kummikud olid korralikud, pidasid ilusti vett ja andsid iga paari minuti tagant toodanguks liitrijagu vihma. Vihma hõrenedes sai tänu saateautole vahetatud riided ja asutud teele, eelnevalt kindaid hoolega kuivaks väänates:
No ja edasi läks juba lõbusasti: murdunud puudest kõrvale põigeldes sai mööda sõidetud nendest tsiklivendadest, kelle sõidu vihm oli kas ajutiselt või kapitaalselt lõpetanud:

Õhtust laagris väärib vaatamist autasustamine, mis käis korrektselt kolmes keeles, kuna külalisi oli ka nii Soomest kui Lätist:

Kokkuvõttes kihutasin kolme päevaga kolmel rattal 450km ja kulutatud sai 35 liitrit bensiini, pool liitrit õli ja neli küünalt (küünlad rattale, eks). Klassikuid tsiteerides: tore vanatehnika üritus oli. Järgmine aasta jälle...

Kommentaare ei ole: