laupäev, 11. detsember 2010

tuisuse ilmaga

Eestis oli eelmise aasta seisuga registris 247 külgkorviga mootorratast, mis olid läbinud ülevaatuse, ehk siis tänavasõidukõlbulikud. Küsite, kuskohas kõik need masinad end peidavad? Jah, loomulikult saab paarikümment neist näha Treffil või siis vanatehnika suursõitudel, aga ülejäänud? Tallinna Postimees lahendas osaliselt selle mõistatuse, leides julgemad mehepojad selle aasta seni kõige tuisusema ilmaga mööda linna kihutamas:

Jääb üle soovida vaid ilmastikule vastavat randmeväänet ja mitte-nii-pikka liugu.

reede, 17. september 2010

rattavahetus

Vahelduseks väike ülevaade olukorrast, kus külgkorvi rehv on purunenud, kuid aega vahetuseks ei ole - mis siis muud, kui vahetada ratas sõidupealt! Video kvaliteet küll niru, aga aimu töövõtetest peaks saama. Nautige, palun:


Ei hakka hurjutama, et ärge kodus järele proovige. Lihtsalt hoiatuseks proovijatele: sangasistuja ja tagumine reisija peaksid olema tursket tüüpi, muidu tahavad teatud gravitatsioonilised füüsikaseadused ennast kiiresti korvi osas maksma panna.

laupäev, 28. august 2010

mere ääres

Augustikuu ringreisid on külgkorvisõpru viinud enamjaolt just mere äärde - kust seda jahedust ikka mujalt otsida (ajalooliseks vahemärkuseks: 2010. aasta suvel oli ka TEGELIKULT suvi. Palav, noh). Ja mis siin salata, meretuult nautis nii õhkjahutusega bokser (see sõna ei tähenda erilise lõikega trussikuid, vaid erilise silindrite asetusega sisepõlemismootorit. Igaks juhuks ütlesin, kõik lugejad ju pole tavotiniplid) kui ka turvalisse, ent palavasse ürpi kängitsetud sõiduseltskond. Sõidu pealt ei osanud rattast pilti teha, panen siis siia ühe jäädvustuse seisvast meretuult nautivast Uralist:


Tore oli ka reis Vormsile, kus kohalikud teed said risti-põiki läbi sõidetud. Toimus see täpselt Jõgevatreffi ajal. Loogika selles, et kuna treffil oli ilmselt vähemalt kümme külkat, siis tasakaalu säilitamiseks viisime ühe ka teiselepoole Eestit, Vormsile (kus me ei näinud ühtegi teist külkat). Praamile pääsemise pärast polnud vaja muretseda, kutsuti järjekorrast ette esimesena laeva. Hiljem saime aru, et tegemist on first in - last out printsiibiga, kus me sõiduvahend ümbritseti suurest hulgast kaherattalistest - pakiti sisse, noh:


Lõpetuseks veel üks pildike Uralist ministri suvila taustal Hara lahe ääres. Ilus koht oli. 

neljapäev, 29. juuli 2010

lugejate kirjad

Saime kirja auväärselt lugejalt: "Kas teate, milliste külgkorvidega sõidetakse Euroopa keskosas, näiteks Šveitsis Baseli piirkonnas?"
Juhuslikult isegi teame. Tuvastasime seal maalilises St. Ursanne vanalinnas ühe võrdlemisi uue korviga Urali, mis ei ole küll (veel) vanatehnika austusväärse nime vääriline, aga noh... on siiski Ural ja omab korvi:

Masin oli veidi häbelikult pugenud nurga taha puu villu puhkama, samal ajal kui teise nurga taga toimus ennesõjaaegsete Blower Bentley'de suursõidu lõunapaus:

Vana Uraliga võrreldes on evolutsioon teinud masinaga igasugu inetusi, näiteks lisanud ketapidurid (vist et kiirelt peatuda - milleks?), elektristarteri ja muid jumalavallatusi, aga noh - üldplaanilt on siiski tegu aktsepteeritava korviga. See masin ei näe ka enam sedamoodi välja, et korra nädalas enne õhtusööki peaks profülaktika korras käigukasti tihendeid ja klapivedrusid vahetama, aga kindlasti saab ka sel masinal Vene tehnika omamise võlusid ja vaevasid tunda.

Kiri, mida me lugejatelt ei saanud, kõlab järgmiselt: "Kas teate, mis külgkorvi on hetkel ning ka lähitulevikus näha Türil ühes peatänava äärses avalikult käidavas hoones?" Juhuslikult teame ka seda vastust, mille esitame pildina:

Küll aga me ei tea, kellel oli au väikese poisina sellise fantastilise leluga tutvust teha ja seda liivakastis solgutada...

reede, 9. juuli 2010

uskumatu lugu

Järgnevalt jagan teiega toredat leidu Eesti levimuusika kantriharust, milles kihutatakse Soome tunnustega miilitsavärvi Uraliga (ikka ilma kiivrita), juuakse õlut, korjatakse teeveerest blonde tsikke ja tsillitakse niisama. Vahel vilksab sekka ka tõsisem tükk vanatehnikat, BMW R35 sugemetega tsikkel. Nautige, palun:

pühapäev, 27. juuni 2010

suursõit 2010

Kaks päeva. Viissada kilomeetrit. Nelikümmend kolm liitrit (ikka bensiini, mitte õlut). Selline jaanipäev...
Algas see kõik juba mitu kuud tagasi Vanasõidukite Suursõidule registreerimisega. Ikka Uraliga, millest ka eelnevalt oli juttu - hoolimata sellest, et me polnud veel selle masinaga sina-peale saanud. Sõitis küll, aga mootor korralikult ei töötanud - kord tõmbas täis, siis oli segu lahja...
Kui raske saab ikka olla karburaatoreid reguleerida? arvasime me alguses. Kui aga enda hammas enam peale ei hakanud, siis pöördusime viimases lootuses ühe nokitseja Silveri poole, kellel varasemat reguleerimiskogemust varnast võtta. Päev enne suursõidu algust läksime külla ja hakkasime timmima (loomulikult üks teeb ja teine vahib niisama):
Peale kolme tundi timmimist, päikese käes praadimist ja sääskede peletamist tuli paraku nentida, et vahepeal on vene tehnika müstilisem kui arvata võib. Igatahes sõitis ratas samamoodi nagu enne, ehk siis üldsegi mitte ideaalselt. Panime kogu jama vale mõõtu peadüüside süüks ja läksime rõõmsasti lahku, et juba järgmise päeva hommikul suursõiduga Elvast ühineda. Nii ka juhtus: hommikul jäid sadulas selja taha Elva, Tartu, Ahja... ja kilomeetreid muudkui kogunes. Räpinas ajas üks kohalik mind kohe Ovega segamini (tervisi siinkohas Ovele!), sest külka oli punane ja kiivriga on kõik sõitjad ühte nägu. Segadus lahenes kiiresti.
Räpinas sai tehtud ka tööstusspionaaži ja uuritud üht Ural M61 ratast, millel ka samad K68 karbussid peal, mis mul käima ei taha hakata:

 
Aga mis sa seal väljast ikka aru saad, tuli vaid nentida, et mõnel on karbussiõnne rohkem kui mõnel teisel.
Edasi kulges tee Põlvasse, mille lähedal Maanteemuuseumis toimus suurem rahvapidu vanatehnika saatel. Õhtuks eirasime ülejäänud gruppi vanatehnikasõpru ja ronisime Taevaskotta Alari poole mõnusale öömajale. Grill, saun, õlu ja puhtad linad - mis sa hing veel tahad?
Järgmisel päeval oli meeleolukas kogunemine Ruusmäe mõisahoovis:
...ning mõni tund hiljem Lätis, Ape keskuses:
Ka Lätis põhjustas vanatehnika nägemine tõelise rahvapeo, linn oli huvilistest umbes ja näod olid rõõmsad. Meeleolu lisas puhkpilliorkester, kes oli otsekui välja astunud mõnest Kusturica filmist:
Ja selge see, et mitu sõidupäeva tekitasid ka korraliku annuse väsimust, mille väljutamine käis õigetel külkamototsikkidel keset Ape keskust sedapsi:
Ligi poolsada kilomeetrit eemal, Valga Sõjamuuseumis pidi väsimusele alla vanduma ka teine külkasõber, tehes seda sobivalt temaatilise eksponaadi taustal:
Ja jättes mainimata hilisema pikniku Paju hooldekodu vanurite ees ja seljamassaaži Aakre mõisa taga pargis, lõppeski see rännak Võrtsjärve kaldal Vaiblas. Ülejäänud suursõidu osalejad kihutasid küll edasi Pärnusse paraadile, aga me hoidsime ennast tagasi - amatööride asi, paarist päevast piisab. Järgmine kord põhjalikumalt.
Oli tore vanatehnikaüritus. Isegi väga...

pühapäev, 30. mai 2010

uraaal

„Mootorratturit, kes näeb ette sagedast sõitu suurema pagasiga ja kaassõitjaga igasugustel teedel ning nõuab külghaagisega mootorrattalt häid dünaamilisi omadusi, rahuldab muidugi ainult raske mootorratas («Dnepr» või «Ural»).“ A. Palu, 1976.

Nii see juhtuski. Õuel seisis punane ja läikiv Ural. Hoolimata läikivast värvkattest on tegu auväärt masinaga, vanust korjanud juba 45 aastat ning läbitud teadmata hulk kilomeetreid teadmata teedel teadmata riikides. Mis on teada, on see, et passis on talle nimeks pandud Ural M62, aga tegelikult on margiks enamjaolt M63. Teadmata meistrimehed on lisanud sinna nii M62 (ehk siis vanemaid) juppe, nt summutid, aga ka väga novaatorlikke osi (nt karburaatorid K68).

Teada on ka see, et ühe imeliku juhuse läbi on staarmootorratas esinenud pool aastat tagasi fotosessioonil Kihnu Virvega ühe ettevõtte reklaami jaoks. Aga ega ma siis sellest tahtnud praegu rääkida.

Tänaseks on Ural läbinud pisut üle 100 kilomeetri, parandatud on hulga lastehaigusi (selles eas? lastehaigused?) ning vahetatud hulga pingeregulaatoreid (tarbetult) ning genekaid (tarbekamalt). Kui kõik hästi läheb, siis saavad haigused lähinädalatel ravitud ja jaanipäeva paiku oleme stardirivis üritusel nimega "Vanasõidukite suursõit 2010". Võib juhtuda, et ka siis saab meid leida mõnes maalilises mõisahoovis talli ees oma suksul süüteküünlaid vahetamas:

Aga seniks jääb üle vaid loota, et paremad motopäevad on kõik veel ees...


esmaspäev, 15. märts 2010

iidsed ideed

Väga suur rõõm oli tutvuda ajakirja Popular Science arhiiviga, mis sisaldab ka üht-teist külkade kohta. Meeldejääv oli 1924. aastast pärit artikkel, mis fantaseeris tsiklisõitjate halva-ilma-vastaste saavutustest nagu tuuleklaas ning presendid jalgade ja korvisõitja keha kaitseks. Paar fantaasiavilja ka pildina:

Tähelepanu pälvis ka jutuke 1919 aastast, kus Ameerikamaal võttis üks külkapaar ette kaelamurdva triki, sõites kanjonite vahel neli miili akvedukti (ehk siis suure rauast toru) peal. Eesmärgiks mitte rekordipüstitus ega liigne adrenaliin, vaid et varingu tõttu oli sõidutee muutunud kasutuskõlbmatuks ning tuli kasutada kreatiivseid lahendusi:

Loodetavasti jätkub lugejatel erinevaid kreatiivseid lahendusi ka rohkem kui 90 aastat hiljem tänapäeva...