Aastatega oli Uralil käivitusvänt vajunud norgu, nimelt oli võlli kiilusoon hakanud ümarduma. Lisaks juhtus järjest sagedamini, et vändale rõhudes lendas jalg suure hooga maapinna poole ilma et mootorit oleks ringi aetud, mis viitas vajadusele käigukastiga väike remont teha. Selle teise vea põhjuseks oli väike käivitivõlli sees paiknev vedru - kui raske saab olla seda vahetada?
No esmalt muidugi tuli eemaldada käigukast masinalt, mis ei ole teabmiskeeruline. Vaja on kas a) looma jõudu, et tõsta kast koos mootoriga raami vahelt välja (lühikese raami puhul kast eraldi ei mahu), või b) kui jõudu nii palju pole, kasutada tarkust. Ehitasin mootori alla väikese aluse ja sedaviisi sai mootorit-käigukasti lihtsalt esiratta poole veeretada, nii et käimar kätte saada:
Edasi tuleb käivitivõll kastist kätte saada. Selle protsessi käigus saab tuttavaks absoluutselt kõigi ülejäänud hammasrataste ja võllidega, sest käiviti lahkub kastist viimasena. Aga välja ta tuli, kus ta pääses:
Selle tillukese vedru vahetus oli muidugi keeruline, kuna uus vedru uue võlli sisse enam ei mahtunud. Tavaline lugu, et varuosade mõõdud "umbes" klapivad. Tehtud-mõeldud, auk vaja suuremaks puurida. Karastatud võll neelas mitu puuri, enne kui allus toorele jõule ja majutas uue vedru sisse. Edasi läks juba lihtsamalt, kasti kokkupanekul jäi väga vähe juppe üle ja hammasrattad said vist enamus ka õige koha peale tagasi. Päris täit selgust veel pole, kuna sõiduproov veel tegemata, aga lähipäevad peaksid selgust andma. Olen elu jooksul mitu emmilise käigukasti laiali lõhkunud ja tööle ei ole neist enam ükski hakanud - ehk see kast on meeldiv erand :)
