lähem tutvus

Kui külgkorviga vanake sai puhtamaks kraabitud, hakkasime lähemalt uurima, mis loomaga tegu.

Hoolimata oma minevikus tehtud sangarlikest tegudest oli emmiline hästi säilinud ning suhteliselt originaalses seisus - vilumatu silm tuvastas originaalist erinevaks vaid Urali käigukasti ja tagaratta ning tundmata päritolu summutajad. Lisaks oli ratast veidi "parendatud", nagu ikka sedavõrd pikalt teeninud masinatega juhtub - karbussiks olid K37A asemel külge kruvitud uuemad K302-d ning raami keevitatud tugevamaks.

Loomulikult oli raam ja plekid korduvalt üle värvitud, värv kihiti koorunud, suurelt esines pindmist roostet ja klassikalistes kohtades (külka põhi, tagumise porika juhtmesoon) ka läbivat roostet. Aga mis te arvate, et see isehakanud entusiaste heidutas? Ei sugugi, pigem oli rõõm tulevaste garaaži all veedetavate töiste päevade pärast.

Enne käivitamise proovimist tuli asendada pragunenud kütusevoolikud ning kallata õlid ja muud eluks vajalikud vedelikud masinale kõhtu. Poest uus aku, vänta... ja mitte üks hääl, nagu oligi karta. Sädet pole, too või poest ämbriga lisaks. Puhtast uudishimust sai lahti kistud jagaja kaan ja midagi sealt alt muditud või vahetatud - no tõesti enam ei mäleta, mida seal suures erutuses näppida sai. Kuna säde hakkas ennast ilmutama, siis masin ruttu õue ja lükkama...

Motoklubi täies koosseisus lükkamas