Vanade külgkorvide paradiis

päev, mida oodata

2012-01-06T20:52:00.000+02:00

Mürisevat uut aastat, lugupeetud korvilised!

Seekordne jutt on lühike, ent lööv - palun kõikidel külgkorvi omanikel ja nende sõpradel, groupie'del ja muidu huvilistel bronnida oma kalendris alanud aasta 26. mai! Nimelt toimub Nõo lähedal Kolga külas Moto- ja vanavara päev, mille alateemaks - "Külka eri"! Peale laada on lubatud restaureerimiskonkurssi, tsiklite näitust ja ühissõitu. Mis sa hing veel tahad... Täpsem info kuulutusel:

suvi 1953. aastal

2011-10-23T23:02:00.003+03:00

Tänu Kittyle sattus mulle pihku huvitav viide briti härrasmeestele, kes pea kuuskümmend aastat tagasi otsustasid meelelahutuseks oma tsiklitega teha tiiru Lääne-Euroopas - Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Šveits, Austria... Minu huviorbiiti jäi see tänu ühele vahvale ja (tänaseks juba väga haruldasele) külgkorvile, mis nelja soolotsikli kõrval sõidust osa võttis. Korviga tsikliks oli 1939. aasta Brough Superior SS100. Kuidas selle eluka korvis sõita tundub, saate aimu järgmisest videost:

Kogu reis on ilusasti üles pildistatud ja nüüd on ühe osalise järeltulija selle rohkete mustvalgete piltide ja veidi vähema tekstiga üles riputanud aadressile http://www.go-faster.com/SS100.html - palun lahkesti selle mustvalge iluga tutvuda!

Maarjamaal on aga sõiduhooaeg minusuguste siidivendade jaoks lõppenud ja jäägu seda meenutama septembrilõpune seenelkäigu ülesvõte:

kuiv statistika

2011-09-12T21:12:00.001+03:00

Mitu külgkorviga varustatud sõiduvahendit on Eestis arvel? Sada? Kolmsada? Ei, pange veel otsa... õige number on 1285. Neist ülevaatuse läbinud küll viis korda vähem, nii et neli viiendikku peab pensipõlve kuskil kuuride all või on aja jooksul lihtsalt olematuks roostetanud - aga nagu näha, liiklusregistrist andmed ära ei roosteta. Aga mitu neist on ennesõjaaegsed? Mitu korviga DKWd või Indiani? No kui pakub huvi, uurige ise ja sortige andmeid nagu soovite. Tabel asub aadressil http://web.zone.ee/janno3/kylkad.xlsx , kust on näha ükshaaval iga ratta mark ja mudel, valmistamise aasta, kubatuur, võimsus jms. Tabelist näeb ka lõbusaid vihjeid registreeritud ratastest, mis registreeriti ammu enne tsikli konstrueerimist... või siis näiteks hulga M72 külgkorve, mille võimsuseks 32kW (ilmselt salajase turboagregaadiga varustatud).

Aga nüüd hoopis teisel teemal. Loomulikult on seenel käimiseks kõige sobivam masin külgkorv - soolo tsikliga on ju ebamugav viite ämbrit riisikaid metsast välja tassida! Tõele au andes ütleme, et alltoodud seenelkäik viite ämbrit ei vajanud, saak mahtus ka taskusse ära :) Üledimensioneerimine oma hiilguses.

Illustreerimiseks paar pilti seenelise emmist:

Hääd jätkuvat seeneõnne!

volhonskaja versta 2011

2011-08-01T18:59:00.000+03:00

Kellel kümme minutit vanatehnikahuvi käepärast, kuulaku Vikerraadio helilõiku Eesti meeste sõidust Peterburi vanatsikliüritusele Volhonskaja Versta 2011:

http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1612471

Intervjueeritavaks Urmas Teearu.

rinaldo sõit

2011-07-21T20:52:00.000+03:00

Viljandi kokkutuleku meenutuseks vaatame filmilõiku Rinaldo sõidust, kus alustuseks kihutab ringi Urmas Teearu ürituse kõige valjema ühepütise kahetaktilisega ning teises osas on kontrastiks Margus Karu K750M mahe jorin:

Et saada täpsemat ettekujutust, kui suurt pühendumust kaks ringi staadionil nõuavad, siis peatugem hetke pildil, mis tehtud mõni millisekund peale stardipauku. Ratas on liikunud pool meetrit üle stardijoone ning vaadake seda randmeväänet ja determineeritust sõitja silmis! :)

viljandi moto 2011

2011-07-11T00:09:00.000+03:00

Ilusal kaheksanda juuli õhtul hakkas Eestimaal toimuma midagi ebatavalist: erinevatest maa nurkadest hakkas Viljandi poole vurama vanemat sorti kahe- ja kolmerattalisi. Kel mees ja masin jaksas, sõitis ise, kel ei – kasutas käru, veokat või muud transpordivahendit. Algamas oli Unic-Moto kokkutulek „Viljandi Moto 2011“. Üritus vältas pea kaks ööpäeva ja kirjutada võiks pikalt, aga pilt ütlevat rohkem kui tuhat sõna – seega nautige galeriid laagripaigast, paraadist,Rinaldo sõidust ja täpsusrallist sellel lingil.

Kuna video peaks ütlema veelgi rohkem kui pilt ehk siis ilmselt kohe mitutuhat sõna, siis vürtsitame tänast teksti ohtra filmimaterjaliga. Alustuseks klipike kokkutuleku avamisest:

Peale avamist sõideti laagrist kümne kilomeetri kaugusele Viljandisse, et seal masinaid linnarahvale näidata ja üks täpsussõit maha pidada. Sõit linna nägi välja järgmiselt:

Viljandi maagümnaasiumi staadionil peeti maha Rinaldo nimeline iseäralik täpsussõit, kus tuli oma rattaga kaks ringi staadionil sõita võimalikult täpselt identse ajaga. Asja tegi keerulisemaks see, et start oli seisva mootoriga – käimatampimise aeg läks esimese ringiaja sisse. Siinkirjutajal õnnestus esimest korda elus osa võttes saada võistluselt teine koht – kahe ringi vahe oli 12 sajandikku (täpsustuseks: osavõtjaid oli ikka rohkem kui kaks, nii umbes 40 kandis). Kuidas see tulemus saadi, on mulle tänaseni pisut ähmane – ilmselt segu strateegiast, andest, algaja õnnest ja juhusest. Sõidu võitjal herr vanaKarul oli kahe ringiaja erinevus KAKS sajandiksekundit – ehk siis teisest kohast kuus korda parem J Kes teab, mis putru selliseks tulemuseks süüa või mitu aastat tuleks harjutada? Igatahes siin klipp Rinaldo sõidu aja melust:

Peale Rinaldot toimus täpsusralli nime kandev üritus, kus tuli etteantud marsruuti mööda sõita õiget keskmist kiirust hoides Viljandimaa lõunaosariikidesse (Karksi-Nuia) ja tagasi. Esimene pool oli peaaegu et igav, ent ilus sõit sarjast „Tunne oma koduvabariiki“. Tagasisõit Viljandi poole oli midagi hoopis teistsugust – enamusi sõitjaid tabas poolel teel üks võimsamaid äikese/rahetorme, mida mu noored silmad on näinud. Jätsin küll rahe alguses tsikli teeveerde seisma, aga rahe pekstud sinikad jalgadel meenutavad praegu, et loodusjõududega ei tasu tüli norida. Kuna äikest sähvis hoolega, siis puu alla seisma ei tikkunud. Seisin hoopis nukralt keset põldu marutuule ja paduvihma käes ligunedes, lõbustades end vahepeal kummikutest suurema vee väljakallamisega ja mõistatamisega, kas suutsin telefoni paigutada ainsasse kohta, mis natukenegi veel kuivaks jääb. Kummikud olid korralikud, pidasid ilusti vett ja andsid iga paari minuti tagant toodanguks liitrijagu vihma. Vihma hõrenedes sai tänu saateautole vahetatud riided ja asutud teele, eelnevalt kindaid hoolega kuivaks väänates:

No ja edasi läks juba lõbusasti: murdunud puudest kõrvale põigeldes sai mööda sõidetud nendest tsiklivendadest, kelle sõidu vihm oli kas ajutiselt või kapitaalselt lõpetanud:

Õhtust laagris väärib vaatamist autasustamine, mis käis korrektselt kolmes keeles, kuna külalisi oli ka nii Soomest kui Lätist:

Kokkuvõttes kihutasin kolme päevaga kolmel rattal 450km ja kulutatud sai 35 liitrit bensiini, pool liitrit õli ja neli küünalt (küünlad rattale, eks). Klassikuid tsiteerides: tore vanatehnika üritus oli. Järgmine aasta jälle...

pekar K68U. ja lustisõit. ja vänt.

2011-06-26T22:44:00.000+03:00

Kui tahta täpsemalt aru anda, milline näiliselt purunemata jupp vene tsiklist suudab ikkagi puruneda, ei pääse me mööda vändast. Jutt siis ei käi väntvõllist, aga käivitusvändast. Ühe käivitamise peale oli vänt lõhki nagu pasun:

Kui tahta täpsemalt aru anda, mis vändale ülekoormust põhjustas, siis ei pääse me mööda juunikuisest vanatehnika lustisõidust. Lugu iseenesest proosaline: läksin Uraliga lustisõidule debüüti tegema, aga Ural leidis, et ei debüteeri sa siin midagi. Ehk siis sõitis küll, aga tühikäik oli olematu. Nõmme mäest alla sõites oli kõik hää, aga esimeste valgusfooride juures selgus kibe tõde: tagaseisjad said suutäie naerda, kuidas ma punase tule all seisma jäädes nagu nõiaväel sadulast kargasin ja tsiklit jälle käima tampisin. Seda juhtus vist liialt sageli, et vändale avaldunud ülekoormus pani talle mõtte pensionipõlve pidama hakata. Väike peitepildist fototõestus (varblase galeriist), et ma lustisõidu stardis olin olemas:

Kui tahta täpsemalt aru anda, mispärast tühikäiku polnud, siis ei pääse me mööda uute karbusside paigaldamisest. Easthighway Marko käest sai toodud ja peale kruvitud uued Pekari K68U karbussid, mis peaksid ogara sõidumõnu tekitama. Lustisõit oligi ette nähtud testringiks, kuidas uued karbussid toimivad, aga tühikäiku ei jõudnud enne sõitu välja timmida...

Kui tahta täpsemalt aru anda, mispärast oli vaja karbusse vahetada, siis ei pääse me mööda poolakatest. Juba minu kätte sattudes olid Poola sepad sellele Uralile kruvinud K68 karbussid, mis iseenesest on toredad, kui üks neist ei oleks praak olnud. Läks napp poolteist aastat timmimist, jändamist ja osade vahetamist, ja juba selguski tõde - üks karbuss on vigane ja ei suuda keskmistel pööretel õiget segu teha. Jah, ma timmisin segunõela, düüse, ujuki taset, aga ei mingit lootust. Uue karbussi vahetusega liigrikka segu mured kadusid, aga õnneks see ei tähenda, et tehnilised väljakutsed oleks otsa saanud. Käivitusvända purunemine ja selleni juhatanud sündmuste ahel aitas remontijavaimu virge hoida :)

vana tsikli eri

2011-06-05T21:30:00.000+03:00

Päev pärast DKW väljapaneku väisamist külastasime Põlvamaal asuva Maanteemuuseumi temaatilist päeva, millel nimeks Postijaama päev ja alamteemaks - vana tsikli eri! Pühendatud oli see üritus kiivri kandmise kohustuse 45. aastapäevaks Maarjamaa pinnal. Kiivreid oli palju, nii vanu häid munakoori kui ka värskemat, ent igavamat kaitsvat koorikut. Vähemalt samapalju oli ka motovellesid, kes kõik paraadrivis muuseumi poole kihutasid:

Osad tsiklimehed pidid kahel rattal piinlema, targemad jällegi saabusid kolmel rattal ja vältisid peretüli teemal, millist pereliiget peab ruumipuudusel koju jätma:

Oli ka neid, kes kodust tulid kolmel rattal, kuid saabusid kahel rattal - ju siis oli külgkorvi rehv purunenud (muidugi võib olla ka tegemist äärmusliku sõidumeisterlikkuse demonstratsiooniga):

Maanteemuuseumi õue mahutatuna sai pealtvaatajaskond tsiklite vahel voorida ja uudistada. Palun pöörata tähelepanu asjakohastele peakatetele esiplaanil oleva K750M korvil:

Kui tsiklil juhtus kütus lõppema, tuli leida muuseumi teisest otsast kolme kasega tankla ja... nentida, et kütust ei väljastata sealt tilkagi. See-eest oli ilus:

Üheks ürituse tõmbenumbriks oli märgitud vigursõitu külgkorviga Ural Retro. Sangas istus noorepoolne (väliseestlasest?) iirlane, kes sõitis korv õhus nii edaspidi kui tagurpidi ning tegi asfaldil piduriga kannakaid. Sellest võib lugeja amatöörvideofilmi vaadata:

Kohal oli ka mototakso kutsar Wana-Kolga tsiklitallist, kes oli pildistamise ajaks suutnud korvi meelitada militsionäär Sveta. Ühe euro eest sai sõita paraja ringi, aga see, kas Sveta maksis, sõitis või üldse midagi sai, jäägu ajaloohämarustesse:

Leidsime muuseumi õuelt ka kurva näite tänapäeva kriminogeensest keskkonnast. Alarmi puudumise tõttu oldi loetud tundidega jõutud ühelt külgkorvilt varastada mootor, käigukast, reduktor ja muud peenemat kraami:

Aga muidu, tsiteerides klassikuid - tore vanatehnikaüritus oli...

türri

2011-05-29T18:14:00.002+03:00

Üleeile nautisime hõrku vanatehikahetke Türil, kus entusiastid on kokku pannud DKW tsiklite näituse. Alustuseks saabusime lõuna paiku ning nentisime, et näituse uksed on kõvasti kinni - avatakse alles kell 16. Loomult ebaviisakatena ei lasknud end valel ajal saabumisest segada, ajasime peremees Ilmari koju ja nii ta meile kuuri uksed avaski. Muidu ilmetu kuur peitis sees palju rõõmu kõigile, kes meiesuguse vanatehnikakiiksuga:

Eriliseks maiuspalaks leidsime külgkorviga DKW (ilmselt SB 500), mis oli korralikult üles vuntsitud ja pakkus avastusrõõmu meiesugustele, kes ei ole Vene emmilistest suurt kaugemale veel jõudnud vaadata:

Peale metallist eksponaate pakkus rõõmu peremehe entusiasm, kes jagas muljeid väljapandud ratastest oma lapsepõlveni välja. Lühike lõunapaus tegi sellele paraku lõpu, Ilmar kihutas minema ja muuseumi uks keerati tagasi lukku. Kel näitusel käimata, minge Türri...

kuidas Uraliga blonde tšikke saada

2011-05-25T14:04:00.000+03:00

Õppevideo on aadressil http://www.imz-ural.com/downloads/flash/URALCartoon06.swf
Ise ei kinnita selle teooria paikapidavust, aga ümber ka ei lükka :)

aprilli aruanne

2011-05-01T22:08:00.000+03:00

Esimene käivitus peale remondihooaega - tehtud! Veidi tõrkus, aga kus ta pääses...
Liikluskindlustus - tehtud!
Ülevaatus - tehtud!
Esimene üheksakümnekildine testring - tehtud! Oli vaid kuus näppimispeatust, mis on kevade kohta täitsa harju keskmine. Tuli vaid vahetada karbussid omavahel, lahjendada segu ja vahetada küünlaid.
Nentimine, et reduktori simmerid ei pea ka peale remonti õli - tehtud!
Retk Uraliga Tagadi laadale - tehtud! Timmimis- ja remondipeatusi praktiliselt polnud, seega võib sõidu tehniliselt igavaks kuulutada. Üritusel müüdi vanemaid näiliselt korralikke Vene boksereid nii 2-3kEUR eest. Kas ka osteti - ei näinud.
Lehvitatud ühele vastusõitvale külkavellele - tehtud!
Planeeritud suvist külkahooaega - tehtud! Vanatehnika lustisõidud, vanamootorratta kokkutulek ning niisama lustimised tuttavate juurde üle Eesti. Ehk kohtume...

kokkuvõte

2011-04-02T14:07:00.000+03:00

Head lugejad, motohooaja lõpetuseks võtaks kokku talvega tehtu. Aa, ma mõtlen muidugi remondi-, mitte sõiduhooaega. Selgituseks, et ühel korralikul vene vanatehnika harrastajal jaguneb aasta mõtteliselt kaheks - talvine remondihooaeg ja suvine sõiduhooaeg, mida vürtsitavad vahepealsed remondipausid ja pausikesed.

Kuna mu Ural jäi sügisel igati sõidukorda, siis ei ole talvega tehtu nimekiri kuigi pikk:

süütesüsteemi kõbimine - siinkohal tänud herr Karu juuniorile Kalamajast, kes sai lõpuks aru ratast vaevanud murest, st viskas kahe välise süütepooliga kombunni minema ja installeeris originaalse lahenduse ühe sisese süütepooliga. Ural tundis sellest vahetusest siirast rõõmu;
rattalaagrite lahtivõtmine, määrimine, reguleerimine;
esipiduri reguleerimine;
tagaülekande simmerite vahetus, hambumuse reguleerimine;
piduritule lüliti remont;
spidomeetri reguleerimine (ennem näitas 75-se kiirusega tagasihoidlikku 40-t);
summutite puhastus;
küünlaava keerme taastamine (tänud Kloostrimetsa motopoe töökale kollektiivile);
klapivahede reguleerimine;
seisuhargi hankimine ja alla kruvimine;
bensupaagi kraani vahetus;
õhufiltri asendamine pestava filtriga, mis mahub küll vanasse kopsikusse, aga erinevalt vanast suudab ka liblikatest väiksemad purud enne karbussi kinni püüda;
käigukasti simmerite vahetus;
loomulikult pirnid, tihendid, õlivahetused jms peenemat nokitsemist.

Nagu näete, pole vaja palju pingutada, et kevadiseks sõiduhooajaks valmistuda :)

Lõpetuseks võite imetleda, kuidas toimub Uralide tootmine Irbitis neli aastat vana video põhjal. Kokkuvõtteks - umbes samamoodi, nagu see toimus ka enam kui 50 aastat tagasi esimeste Uralide tootmise ajal :)

tempo

2011-03-16T23:15:00.000+02:00

Kuna häirivalt palju kaaskodanikke ei ole iialgi kuulnud ega veelvähem und näinud ajakirjast "Tempo", siis järgneb siit üleskutse seda viga kiirelt parandada. Jah, teame et elu on kiire, aga kui eakamad kaherattalised päris külmaks ei jäta, siis palun tunnustada alltoodud teost viie minutiga vähemasti presidendi pöördumise lugemise ja piltidega tutvumisega.

http://unic-moto.ee/images/tempo122009.pdf

Loomulikult võib möödaminnes tutvuda Unic-Moto veebilehel muude harvade infokildudega või siis isegi kirjutada avaldus klubiga liitumiseks. Väidetavalt on hea viis Unic-Moto klubiga tutvumiseks sel nädalavahetusel Tartus toimuval Motoexotica väljanäitusel, kus ollakse väljas oma boksiga. Elame-näeme, ehk esitan ka mina amatöörlikul hingevärinal oma liitumisavalduse just selles boksis...

rõõm igal käänakul

2011-02-12T17:35:00.002+02:00

Tore tõdeda, et ka selline asutus nagu EAS on mõistnud külgkorvimõnude propageerimise tarvilikkust. Äsja väljamaalaste jaoks üllitatud trükis, mis sisu poolest juhatab turiste toredate vaatamisväärsuste juurde üle terve Eesti, kiitleb kaanel just sellise maitseka ning kelmika fotomontaažiga Kihnu prouade kurvivõtmisoskustest:

Sõitjate nägudel peegeldub ehe sõidurõõm, kuid lisaks veel annus elutarkust, mis on vajalik sellise masina ohjeldamiseks. Tehke järele.

tuisuse ilmaga

2010-12-11T00:06:00.000+02:00

Eestis oli eelmise aasta seisuga registris 247 külgkorviga mootorratast, mis olid läbinud ülevaatuse, ehk siis tänavasõidukõlbulikud. Küsite, kuskohas kõik need masinad end peidavad? Jah, loomulikult saab paarikümment neist näha Treffil või siis vanatehnika suursõitudel, aga ülejäänud? Tallinna Postimees lahendas osaliselt selle mõistatuse, leides julgemad mehepojad selle aasta seni kõige tuisusema ilmaga mööda linna kihutamas:

Paar pilti veel aadressil http://www.tallinnapostimees.ee/?id=355456

Jääb üle soovida vaid ilmastikule vastavat randmeväänet ja mitte-nii-pikka liugu.

rattavahetus

2010-09-17T13:52:00.000+03:00

Vahelduseks väike ülevaade olukorrast, kus külgkorvi rehv on purunenud, kuid aega vahetuseks ei ole - mis siis muud, kui vahetada ratas sõidupealt! Video kvaliteet küll niru, aga aimu töövõtetest peaks saama. Nautige, palun:

Ei hakka hurjutama, et ärge kodus järele proovige. Lihtsalt hoiatuseks proovijatele: sangasistuja ja tagumine reisija peaksid olema tursket tüüpi, muidu tahavad teatud gravitatsioonilised füüsikaseadused ennast kiiresti korvi osas maksma panna.

mere ääres

2010-08-28T16:22:00.000+03:00

Augustikuu ringreisid on külgkorvisõpru viinud enamjaolt just mere äärde - kust seda jahedust ikka mujalt otsida (ajalooliseks vahemärkuseks: 2010. aasta suvel oli ka TEGELIKULT suvi. Palav, noh). Ja mis siin salata, meretuult nautis nii õhkjahutusega bokser (see sõna ei tähenda erilise lõikega trussikuid, vaid erilise silindrite asetusega sisepõlemismootorit. Igaks juhuks ütlesin, kõik lugejad ju pole tavotiniplid) kui ka turvalisse, ent palavasse ürpi kängitsetud sõiduseltskond. Sõidu pealt ei osanud rattast pilti teha, panen siis siia ühe jäädvustuse seisvast meretuult nautivast Uralist:

Tore oli ka reis Vormsile, kus kohalikud teed said risti-põiki läbi sõidetud. Toimus see täpselt Jõgevatreffi ajal. Loogika selles, et kuna treffil oli ilmselt vähemalt kümme külkat, siis tasakaalu säilitamiseks viisime ühe ka teiselepoole Eestit, Vormsile (kus me ei näinud ühtegi teist külkat). Praamile pääsemise pärast polnud vaja muretseda, kutsuti järjekorrast ette esimesena laeva. Hiljem saime aru, et tegemist on first in - last out printsiibiga, kus me sõiduvahend ümbritseti suurest hulgast kaherattalistest - pakiti sisse, noh:

Lõpetuseks veel üks pildike Uralist ministri suvila taustal Hara lahe ääres. Ilus koht oli.

lugejate kirjad

2010-07-29T22:56:00.001+03:00

Saime kirja auväärselt lugejalt: "Kas teate, milliste külgkorvidega sõidetakse Euroopa keskosas, näiteks Šveitsis Baseli piirkonnas?"

Juhuslikult isegi teame. Tuvastasime seal maalilises St. Ursanne vanalinnas ühe võrdlemisi uue korviga Urali, mis ei ole küll (veel) vanatehnika austusväärse nime vääriline, aga noh... on siiski Ural ja omab korvi:

Masin oli veidi häbelikult pugenud nurga taha puu villu puhkama, samal ajal kui teise nurga taga toimus ennesõjaaegsete Blower Bentley'de suursõidu lõunapaus:

Vana Uraliga võrreldes on evolutsioon teinud masinaga igasugu inetusi, näiteks lisanud ketapidurid (vist et kiirelt peatuda - milleks?), elektristarteri ja muid jumalavallatusi, aga noh - üldplaanilt on siiski tegu aktsepteeritava korviga. See masin ei näe ka enam sedamoodi välja, et korra nädalas enne õhtusööki peaks profülaktika korras käigukasti tihendeid ja klapivedrusid vahetama, aga kindlasti saab ka sel masinal Vene tehnika omamise võlusid ja vaevasid tunda.

Kiri, mida me lugejatelt ei saanud, kõlab järgmiselt: "Kas teate, mis külgkorvi on hetkel ning ka lähitulevikus näha Türil ühes peatänava äärses avalikult käidavas hoones?" Juhuslikult teame ka seda vastust, mille esitame pildina:

Küll aga me ei tea, kellel oli au väikese poisina sellise fantastilise leluga tutvust teha ja seda liivakastis solgutada...

uskumatu lugu

2010-07-09T20:36:00.000+03:00

Järgnevalt jagan teiega toredat leidu Eesti levimuusika kantriharust, milles kihutatakse Soome tunnustega miilitsavärvi Uraliga (ikka ilma kiivrita), juuakse õlut, korjatakse teeveerest blonde tsikke ja tsillitakse niisama. Vahel vilksab sekka ka tõsisem tükk vanatehnikat, BMW R35 sugemetega tsikkel. Nautige, palun:

suursõit 2010

2010-06-27T16:55:00.001+03:00

Kaks päeva. Viissada kilomeetrit. Nelikümmend kolm liitrit (ikka bensiini, mitte õlut). Selline jaanipäev...

Algas see kõik juba mitu kuud tagasi Vanasõidukite Suursõidule registreerimisega. Ikka Uraliga, millest ka eelnevalt oli juttu - hoolimata sellest, et me polnud veel selle masinaga sina-peale saanud. Sõitis küll, aga mootor korralikult ei töötanud - kord tõmbas täis, siis oli segu lahja...

Kui raske saab ikka olla karburaatoreid reguleerida? arvasime me alguses. Kui aga enda hammas enam peale ei hakanud, siis pöördusime viimases lootuses ühe nokitseja Silveri poole, kellel varasemat reguleerimiskogemust varnast võtta. Päev enne suursõidu algust läksime külla ja hakkasime timmima (loomulikult üks teeb ja teine vahib niisama):

Peale kolme tundi timmimist, päikese käes praadimist ja sääskede peletamist tuli paraku nentida, et vahepeal on vene tehnika müstilisem kui arvata võib. Igatahes sõitis ratas samamoodi nagu enne, ehk siis üldsegi mitte ideaalselt. Panime kogu jama vale mõõtu peadüüside süüks ja läksime rõõmsasti lahku, et juba järgmise päeva hommikul suursõiduga Elvast ühineda. Nii ka juhtus: hommikul jäid sadulas selja taha Elva, Tartu, Ahja... ja kilomeetreid muudkui kogunes. Räpinas ajas üks kohalik mind kohe Ovega segamini (tervisi siinkohas Ovele!), sest külka oli punane ja kiivriga on kõik sõitjad ühte nägu. Segadus lahenes kiiresti.

Räpinas sai tehtud ka tööstusspionaaži ja uuritud üht Ural M61 ratast, millel ka samad K68 karbussid peal, mis mul käima ei taha hakata:

Aga mis sa seal väljast ikka aru saad, tuli vaid nentida, et mõnel on karbussiõnne rohkem kui mõnel teisel.

Edasi kulges tee Põlvasse, mille lähedal Maanteemuuseumis toimus suurem rahvapidu vanatehnika saatel. Õhtuks eirasime ülejäänud gruppi vanatehnikasõpru ja ronisime Taevaskotta Alari poole mõnusale öömajale. Grill, saun, õlu ja puhtad linad - mis sa hing veel tahad?

Järgmisel päeval oli meeleolukas kogunemine Ruusmäe mõisahoovis:

...ning mõni tund hiljem Lätis, Ape keskuses:

Ka Lätis põhjustas vanatehnika nägemine tõelise rahvapeo, linn oli huvilistest umbes ja näod olid rõõmsad. Meeleolu lisas puhkpilliorkester, kes oli otsekui välja astunud mõnest Kusturica filmist:

Ja selge see, et mitu sõidupäeva tekitasid ka korraliku annuse väsimust, mille väljutamine käis õigetel külkamototsikkidel keset Ape keskust sedapsi:

Ligi poolsada kilomeetrit eemal, Valga Sõjamuuseumis pidi väsimusele alla vanduma ka teine külkasõber, tehes seda sobivalt temaatilise eksponaadi taustal:

Ja jättes mainimata hilisema pikniku Paju hooldekodu vanurite ees ja seljamassaaži Aakre mõisa taga pargis, lõppeski see rännak Võrtsjärve kaldal Vaiblas. Ülejäänud suursõidu osalejad kihutasid küll edasi Pärnusse paraadile, aga me hoidsime ennast tagasi - amatööride asi, paarist päevast piisab. Järgmine kord põhjalikumalt.

Oli tore vanatehnikaüritus. Isegi väga...

uraaal

2010-05-30T17:36:00.003+03:00

„Mootorratturit, kes näeb ette sagedast sõitu suurema pagasiga ja kaassõitjaga igasugustel teedel ning nõuab külghaagisega mootorrattalt häid dünaamilisi omadusi, rahuldab muidugi ainult raske mootorratas («Dnepr» või «Ural»).“ A. Palu, 1976.

Nii see juhtuski. Õuel seisis punane ja läikiv Ural. Hoolimata läikivast värvkattest on tegu auväärt masinaga, vanust korjanud juba 45 aastat ning läbitud teadmata hulk kilomeetreid teadmata teedel teadmata riikides. Mis on teada, on see, et passis on talle nimeks pandud Ural M62, aga tegelikult on margiks enamjaolt M63. Teadmata meistrimehed on lisanud sinna nii M62 (ehk siis vanemaid) juppe, nt summutid, aga ka väga novaatorlikke osi (nt karburaatorid K68).

Teada on ka see, et ühe imeliku juhuse läbi on staarmootorratas esinenud pool aastat tagasi fotosessioonil Kihnu Virvega ühe ettevõtte reklaami jaoks. Aga ega ma siis sellest tahtnud praegu rääkida.

Tänaseks on Ural läbinud pisut üle 100 kilomeetri, parandatud on hulga lastehaigusi (selles eas? lastehaigused?) ning vahetatud hulga pingeregulaatoreid (tarbetult) ning genekaid (tarbekamalt). Kui kõik hästi läheb, siis saavad haigused lähinädalatel ravitud ja jaanipäeva paiku oleme stardirivis üritusel nimega "Vanasõidukite suursõit 2010". Võib juhtuda, et ka siis saab meid leida mõnes maalilises mõisahoovis talli ees oma suksul süüteküünlaid vahetamas:

Aga seniks jääb üle vaid loota, et paremad motopäevad on kõik veel ees...

iidsed ideed

2010-03-15T19:49:00.006+02:00

Väga suur rõõm oli tutvuda ajakirja Popular Science arhiiviga, mis sisaldab ka üht-teist külkade kohta. Meeldejääv oli 1924. aastast pärit artikkel, mis fantaseeris tsiklisõitjate halva-ilma-vastaste saavutustest nagu tuuleklaas ning presendid jalgade ja korvisõitja keha kaitseks. Paar fantaasiavilja ka pildina:

Tähelepanu pälvis ka jutuke 1919 aastast, kus Ameerikamaal võttis üks külkapaar ette kaelamurdva triki, sõites kanjonite vahel neli miili akvedukti (ehk siis suure rauast toru) peal. Eesmärgiks mitte rekordipüstitus ega liigne adrenaliin, vaid et varingu tõttu oli sõidutee muutunud kasutuskõlbmatuks ning tuli kasutada kreatiivseid lahendusi:

Loodetavasti jätkub lugejatel erinevaid kreatiivseid lahendusi ka rohkem kui 90 aastat hiljem tänapäeva...

paraad!

2009-08-16T13:32:00.005+03:00

Järjekordne august, järjekorne Jõgevatreff. Peatume lähemalt paraadil, mida oli külkasõpradel au kahe masinaga (siis Dnepr MT-11 ja K750M) külastada. Kohal olid ka külalisesinejad lähivälismaalt, aga nad olid paraku korvi koju jätnud ja esinesid soolotsiklil (Honda). Hetk enne ärasõitu paraadi toimumiskohta:

Kord juba stardipaika jõudes oli näha igasuguseid karvased ja sulelisi - sai kinnitust, et issanda loomaaed on ikka kirev. Tsikleid oli kahe-, kolme- ja neljarattalisi ning ka osalejate parameetrid rahvuse, soo, usutunnistuse ja juuksevärvi lõikes olid ääretult mitmekesised. Pildike kirevast seltskonnast ja pikast jorust enne paraadi liikumahakkamist:

Kohendamine vahetult enne paraadi algust:

Ja siis läks sõiduks. Teeääres oli seda imeasja tulnud vaatama hulgim rahvast, osad naersid, osad lehvitasid, osa ilmselt ei saanud aru, kust kõik need tsiklid tulevad ja miks nad üle tee poodi ei pääse. Ühe Dnepri selga oli suisa terve perekond roninud (tervitusi Tarvole) :)
Aga kõige rõõmsam ilme paistis teeveerelt ühe tundmatu külkaekipaaži nägudest, kelle tsikkel oli meie omaga pea äravahetamiseni sarnane. Äratundmisrõõm segatud vastastikuse austusega paistab sellelt pildilt:

Hulganisti positiivseid emotsioone. Oli tore vanatehnikaüritus...

tähesõit

2009-07-04T19:32:00.019+03:00

Nädal tagasi toimunud Uunikute tähesõit tundub tagantjärele kui tore jaanipäevajärgne rosin. Mingi seletamatu jõud sundis meid sellele üritusele kirja panema, olgugi et horisont oli hirmutav - varasem tähesõidu-kogemus puudus ja üleüldse puudus kogemus külkaga päeva jooksul pea 300km maha sõita. Aga üks kord on ikka esimene...

Ettevalmistuseks tuli Dnepril likvideerida mõned lekked, timmida pidureid, seada korvi kallet, lappida bensiinipaaki - igapäevane värk. Enda ettevalmistuseks otsustasin hankida korraliku sõiduvarustuse - kuigi ahvatles üleskutse kanda ajastule sobivat riietust, tundus enda turvalisus tiba tähtsam, eriti kui sõidukogemust ka just liialt palju ei ole.

Kuna üks külkavelle on prioriteediks seadnud imiku ja hetkel motoasjades ei osale, tuli leida endale paariline. Et asi oleks veelgi põnevam, puudus leitud segapaarisvõistkonna teisel liikmel Kittyl igasugune külkaga sõitmise kogemus. Õnneks see ei seganud, vaid oli hoopis innustavaks teguriks :)

Igatahes nii me siis laupäeva hommikul Järva-Jaani starti jõudsime. Erutus kasvas, uurisime kättejagatud kaarte ja nuputasime sõidustrateegiat. Stardi eel ei teinud Dnepr meile häbi, käivitus koheselt ja roomas urisedes stardivärava poole. Silme ees terendas seitsmetunnine sõit misiganes takistuste kiuste - tehnilised väljakutsed, ilmaolud, navigeerimisvead ja muu kraam, mis sellises olukorras ennast avaldama kipub. Hetk enne starti ja stardihetk (kõik Lauri pildid):

Algus oli rahulik ja tundus, et niiviisi ringi sõites jõuab vaadata Eestimaad, mõelda omi mõtteid ja õigel ajal kontrollpunktidesse jõuda. Boy we were wrong... Väikesed navigeerimisvead hakkasid kiiresti kätte maksma ja peale lõunat oli juba tegemist hullunud sõiduga, mille ajal prooviti arvutada ettenähtud kiiruseid, mõistatuste vastuseid ja navigeerida (hoolimata sellest, et tuul proovis tuima järjekindlusega kaardilehti enda valdusesse võtta). Eestimaad me nägime ilmselt rohkem kui teised ekipaažid, sest eksitud kilomeetrite hulk kasvas lõpupoole üsna jõudsalt. Õnneks ei lasknud me end sellest morjendada, kihutasime vapralt finiši poole ja tegime kaasa kõik kohustuslikud lisakatsed:

Viimasel lisakatsel Järva-Jaani krossirajal proovis üks napsulemb kohalik ikka ja jälle korvisistuja Kittyle õpetada, kuidas kurvis tuleb kallutada ja astmelaual seistes korvi küljes rippuda, et ikka kiiremini saaks. Õnneks ei jäänud korvisistuja teda uskuma ja hoidis selle asemel kramplikult sangast kinni, et hüpekad teda korvist minema ei pühiks (minu arust oli see väga eluterve lähenemine) :)

Ehk siis kokkuvõtteks: tegime läbi kõik mis vaja, nautisime Eestimaad, rattasõitu ja head seltskonda ning täiesti ettekavasemata boonusena napsasime mootorrataste klassi võidu. Et oleks põnevam, siis ma ei maini, palju mootorrattaid kokku üldse osa võttis :)

Päris hea pildimaterjal on üles riputet Autolehes, http://www.autoleht.ee/gallery?gallery_id=594

Tore vanatehnika üritus oli.

lähenev kevad

2009-03-21T22:11:00.002+02:00

Seoses üsna pea algava tsiklihooajaga võis täna kohata külkahuvilisi traditsioonilises kohas, st motokuuri all. Ometigi oli mahti ette võtta kõige vanema külka (IŽ Jupiter) mootor, mis peale omanikuvahetust pipardama hakkas. Hoolimata sellest, et jaanuaris sai poest hangitud uued kolvid-rõngad, ei käinud mootor üle minuti, enne kui kolina sisse võttis.

Tänane üritus oli siis mootor lahti võtta ja tuvastada, milles viga. Osa kolvirõngast oli summutisse lipanud, tükk küljest kadunud. Selge, tehase praak, juhtub ikka. Uued rõngad, mootor kokku - ja täpselt sama lugu, peale paarikümment sekundit hakkas mootorist kostuma sellist heli, et käsi rabas kiirelt süütevõtme järele. Teist korda päeva jooksul silindrid maha, ja mis selgus - jälle rõngas puru!

Kolmandat korda ei tahtnud anda mootorile võimalust tuju rikkuda. Võrdlesime siis tõsiteadusliku analüüsi käigus uusi ja vanu kolbe, ja mis selgus - rõngaste luku tihvtid olid uutel kolbidel liialt lähestikku, mistõttu kolvirõngas suutis end väljalaske kanali ääre vastu ära lõhkuda. Geniaalsust appi võttes komandeerisime tihvtid sisselaskekanali juurde (kolvile 180 kraadi) ja katsetasime uuesti. Katsetuse tulemus oli 5+ ja mootor käib praeguseni nagu miilenki :)

Küsimus laiale ringile: mida teevad mehed laupäeva õhtul saunas? Ah et leil, õlu ja jutuajamine? Mitte ainult, külkasõbrad tegelevad peale ihu eest hoolitsemise ka plekist sõbraga, nimelt liimivad Dnepri paagi mõra kokku. Pilti sellest te paraku ei näe, objektiiv tõmbas uduseks :)

rinka emmid

2009-01-05T22:18:00.006+02:00

Lihtsalt vihjeks: keda huvitab vene emmiliste sugupuu sportlik haru, siis palume lahkesti kätte võtta detsembrikuu Motomaania ajakiri ja nautida kuut lehekülge rikkalikult illustreeritud materjali. Tarmo Riisenbergi poolt leiavad kajastamist igatsugu marki ringraja-emmilised alates M35-st kuni M75-ni ajavahemikus teisest maailmasõjast kuuekümnendate keskpaigani.

Stiilinäide, kuidas korviga mudelil M52S rinkal viimast võeti (pilt pärit autogallery.org.ru):

neli tükki täis

2009-01-02T19:40:00.012+02:00

Njaa, annad näpu, võtab käe. Uue aasta esimene päev algas ilusasti. Kuulutuses pakutud külka nägi välja täpselt selline nagu pildil:

Ehk siis tegemist 47 aastat vana IŽ Jupiter K-ga, hoolega ja armastusega hoitud ja hooldatud. Hinna-kvaliteedi suhe oli paigas, ostust loobuda ei olnud võimalik. Siinkohas südamlikud tänusõnad Auto-Moto foorumi kasutajale Romkale, kes oli nõus tsiklist loobuma. Pildil vana peremees uuele viimaseid õpetussõnu jagamas:

Hea küll, käes siis aeg, mil tuli õuest minema sõita. Vana peremees suutis alla suruda kurvastus- ja meie rõõmupisara. Sõita oli kilomeetrit viisteist - näib lihtsa ülesandena, aga külma oli tublisti alla nulli ja teed jääs, lisaks veel võõras tsikkel... Välja nägi see üritus sääraselt:

Üldiselt saime hakkama kuni oli sõidetud pool teest ning ees seisis tõsisem mägi. Tsikli jõud rauges üsna teravalt ja taaskäivitamised ei andnud tulemust. Selge, mootor kokku küpsetatud. Nördimus asendus väga kiirelt rõõmuga, et saab kiirelt kahetaktilise mootoriga tuttavaks saada :) Teise poole teest liikus külka auto slepis (ja tegi läbi ka elu kõige kobedama kiirenduse, aga see selleks).

Mis siis ikka, koduses garaažis paak maha, silindripead maha, silindrid küljest. Mõlemad kolvid lõtkuta, vända otsalaagrid-tihendid korras... mõistus otsas. Siis avastasime ühelt kolvilt imelikud sügavad kriimud. Oli see siis peremehe vahetusest tingitud kurbus või muu mure - võta kinni. Mis siis ikka, uued kolvid ja rõngad ja elu läheb edasi.

Selle konkreetse eksemplari varasemast ajaloost saab täpsemalt lugeda aadressilt http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=25312

vaikelu katkestus

2008-12-28T19:50:00.008+02:00

Talvine vaikelu sai motokuuris katkestatud jõulude paiku, kui iga endast lugupidav peremees viib lauta loomadele tüki leiba. Meie siis vastavalt käisime motokuuris oma hoolealuseid silitamas ja ühega neist tegime mõne talvise tiiru:

Enne väljaajamist tuli küll korrastada süütesüsteemi, timmida karbusse ja õlitada trosse, aga üks emmilise omanik peab selliseid toiminguid igati endastmõistetavaks ning ei pane pahaks, kui hoolealune teda kohe pika ja veatu sõiduga ei suuda rõõmustada.

Omamoodi sündmuseks on ka neljanda külka siginemine motokuuri. Sedakord küll normaalsest veidi vähendatud mõõtkavas - tegemist külkasõprade maskotiga, kes rahuloleva naeratusega lasi endast sadulas pilti teha:

Ah et miks kõhule suur "m" on tätoveeritud? See on ju elementaarne, emmiliste omanikel peabki kuhugile "m" kirjutatud olema. Hetkel on maskott ainuke, kes oma "emmi" paljastas, ülejäänud külkasõbrad hoiavad oma emmi asukohta varjus :)

filmiklassika

2008-10-26T16:07:00.004+02:00

Täna tahaks jagada lugejatega ühte killukest vene filmiklassikast, kus peale muu toreda vanatehnika saab näha ka militsionääri külgkorvi tagaajamisaktsioonis. Filmi pealkirjaks, nagu mõned juba õigesti ära arvasid, on "Ettevaatust, auto!" ("Берегись автомобиля") ning üldiselt kuulub see meistriteos kohustuslike filmide hulka igal tõsisel vanatehnika huvilisel.

Tegelikult on ka üks asi, mis mind juba kaua selle filmi juures on piinanud. Selle kümne minuti jooksul, kui militsionäär oma külkaga etleb, käib ta tagumiku alt läbi vähemalt kolm erinevat külgkorvi (kõik loomulikult sama registrimärgiga). Normaalsele inimesele ei tohiks masinate vahetumine silma hakata, aga paadunud külkafänn näeb kohe ära, et alguses on militsionääril Ural, mis hiljem moondub M72-ks (kumbki paraku ei ole allolevas katkendis) ning hiljem on tegu veel teise M72 tüüpi masinaga. Miks neid külkasid vaja vahetada oli, on mulle jäänud saladuseks (äkki ei pidanud kihutamise valule vastu? või miskit proosalisemat?), aga salapärased asjad ongi põnevamad vaadata. Nautige, palun:

rrrremont (pisike)

2008-10-22T14:18:00.005+03:00

Möödunud nädalavahetuse bilansi ühele poole tuleb võtta arvele ühe külka parandatud tagarehv, teisel vahetatud simmer peaülekandes ja kolmandal remonditud sidur. Teisele poole bilanssi kirjendatakse kahekesi tehtud päev aega tööd, mõned lendulastud vandesõnad, omajagu õlut ja grillvorsti (kuipaljudes motokuurides on nurgas vana sepaääs, millel on imehea liha grillida või vorstikest soojendada?)

Aga vat kui külkad ükskord kõik valmis saavad (aga "valmis" saab vene tehnika sama palju kui Tallinna linn), siis oleme sama rahulolevad, kui see memm oma (või väimehe?) külka peal istudes.

hooaja lõpp

2008-09-28T18:33:00.005+03:00

Sõiduilmade vähenemise tõttu kisub vägisi hooaja lõpu poole. Täpsemalt - sõiduhooaja lõpu poole, sest putitamise hooaeg on just praegu algamas. Ega vana külgkorv siis mingi uus Yamaha ole, et sügisel lükkad garaaži ja kevadel sama rõõmsalt välja. Vene tehnika nõuab ikka hoolt ja armastust, mis mõne paadunud tehnikahuvilise isegi jõuluõhtul ajab garaaži oma plekist pereliiget üle vaatama.

Meenutame nüüd mõne pildiga möödunud aastate hetki, kus terve pere oli pühendunult tehnika kallal ja aitas kas nõu, jõu või lihtsalt moraalse kohalolekuga:

kestvussõit

2008-08-26T22:50:00.006+03:00

Kohe peale Treffi rongkäiku tuli mõte panna üks külkadest väikesele kestvussõidule. Me ei räägi siin tuhandetest kilomeetritest, vaid edasi-tagasi veidi rohkem kui paarisajast kildist. Tehtud - mõeldud.

Teekonna esimene pool oli meeliülendav, ratas lippas nagu linnuke ja soe tuul sasis rinnakarvu. Spido seier oli pidevalt 120 peal... ah jaa, kas ma ütlesin, et spido vist veidi valetas? Nii umber 50 km/h, mitte rohkem.

Igatahes sihtpunkti Räpinasse vedas ratas ilusasti. Rattal sai villand siis, kui poodi mindi õlle järele - ühel ristmikul otsustas kardaani kummiliigend elegantse lennuga rattast irduda, väänates kõveraks aku kinnituspleki ja võttes kaasa mootoripoolselt vedavalt jublakalt ühe sõrme. Kummiliigendist jäi järele täpselt niipalju:Mis salata, edasiliikumine oli paugust võimatu ja kiirelt asuti kardaani demonteerima (eemaldades tagaratta ja peaülekande). Stiilinäited kardaanieemaldamise töistest poosidest:

Edasi läks nagu filmis, kuhu sekka sattusid kohalikud ratturitest venelased, kes lubasid katkised jupid kohe kasvõi maa alt välja tõmmata, kuid kes tänu joogisele peale ilmselt minut peale sündmuskohalt ärasõitu oma lubadused mugavalt unustasid. Või siis külka pukseerimine mööda Räpina üleskaevatud tänavaid lähimasse sobivasse garaaži. Või järgmise hommikul lahti läinud varuosade tagaajamine Kagu-Eestist, mis päädis pühapäeva hommikul Põlva motopoe abivalmi kollektiivi äratamise ja poodi ajamisega (loomulikult hommiku jooksul mitu korda, sest vene konstruktorid on suutnud käigukasti vedava võlli otsa istutatava jubina teha mitmes esmapilgul tähtsusetuna näivas variatsioonis).

Igatahes sai ratas tänu õnnele, osavatele kätele ja hobueesli kannatusele mõne aja pärast sõidukorda ja tagasitee võis alata. Rohkem külka katki minna ei viitsinud, kui jätta kõrvale fakt, et spidomeetri nõel otsustas suurest erutusest võlli otsast punuma pista. Noh, igatahes on spidol nüüd valetamisega kriips peal.

PS Õlled sai lõpuks siiski toodud ja saunaski käidud. Tore vanatehnika üritus oli.

naiste kiituseks

2008-08-10T20:39:00.009+03:00

Niipalju kui naised meie külkahuvi pärast ka kannatanud (ja seetõttu virisenud) ei ole, ühe imelise teo tegid nad ikkagi enne Treffi ära. Tegelikult tegid suve alguse poole veel ühe tembu, üllatades meid motokuuris lillekimpudega, aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.

Õhtul enne Treffi tuldi lagedale lahedate särgikesega, millel peal just meie (külkahullude) tarvis kujundatud logo. Siinkohal tervitused Etsile, kes logo kritseldades väga kärmelt asjale pihta sai ja suutis vähese trükivärvi kuluga palju edasi anda:Loomulikult oli mõlemal ekipaažil särk Treffi paraadil nagu kord ja kohus seljas. Kuidagi uhkem tunne oli kohe :)

See, kas MC tähis logol ikka tegelikult MC-d tähistab või pigem parodiseeritakse eestlasele tüüpilisi kahemehe-MCsid, jäägu igaühe enda otsustada...

trehvamine

2008-08-05T18:54:00.005+03:00

Suvi lippab märkamatult. Jätame vahele detailse tehnilise kirjelduse vigadest, nende likvideerimisest ja selleks kulunud vandesõnadest, mis leidis 2008 kevadel-suvel aset. Üldiselt oleme nüüd mootori ja käigukasti mahavõtmises-pealepanemises sedavõrd vilunud ja osavad, et võiksime selle ala üle-eestilisele meistrivõistlusele minna.

Kuna Jõgevatreffi paraadil osalemine oli juba ammu auasjaks võetud, siis selle nimel sai ka pingutatud ja rattad niipalju kui võimalik korda tehtud. Kui inimene midagi tahab, siis ta seda ka saab - treffil olid külkavelled kahe ekipaažiga väljas: Paraadisõit läks toredasti, memmed lehvitasid teeääres heldimuspisarat silmanurgast pühkides, kui külkad neile noorust meelde tuletades mööda tuhisesid. Vahepeal kippusid küll väljamaa tsiklite omanikud külkadel eest ära sõitma, sest suurt üle 75km/h me välja pigistada ei tahtnud. Järgmisel pildid palun tähelepanu pöörata 1) klassikalisele püstisele paraadisobilikule sõiduasendile, ja 2) üligruuvidele (kuid samas praktilistele) retrokinnastele, mis on pärit allakirjutanu ammulahkunud vanaisa varasalvest:
Jõgevale vedasid mõlemad masinad kenasti välja hoolimata sellest, et tigusammul linnas rongkäigus liikudes kuumenes õhkjahutusega mootor ikka päris korralikult - puhu või ise peale.

Loomulikult paelusid linna peal pilke eelkõige teised külkad, mida oli näha ligikaudu kümne ringis. Erilist furoori tekitasid kaks Kihnu memme (oops, tegelikult tütarlast), kes olid oma saarelt pärit külkadega treffi väisamas. Peale mõne sõna vahetamist katsuti üksteise masinaid ja üks hakkajam tütarlaps tundis vajadust käima lüüa meie must külka (millega ta suurepäraselt hakkama sai):

... ning punase peal poseerida:

Kokkuvõttes nentisime, et meie külkad küll läigivad paremini, a nende omad on palju autentsemalt roostes :) Igatahes - tore (vana)tehnika üritus oli.

hooaja algus

2008-07-22T19:14:00.006+03:00

Rege rauta suvel, vankrit talvel. Mis te arvate, kas talvel vastu 2008. aastat käis garaažis kiire külkakõbimine? No ei käind mitte. Suvi paistis nii kaugel ja tundus, et kevadel jõuab ju vabalt kõik puudused masinatel likvideerida, et suvel saaks ringi kihutada. Seega saabus 2008 aasta ilma vahejuhtumiteta ja motikad magasid garaažis sügavat talveund.

Kevadel, lihavõtete ajal juhtus ime - rutiinse kontrollkäigu ajal selgus, et jänesed olid garaaži kingiks veel ühe külka toonud! Hästi säilinud 44 aastat vana K750M, mida natuke modifitseeritud, nagu ikka nii vanu tööloomi. Isegi pühendus oli rattal:

Et siis tänu sellistele kingitustele motokuuris elu ei rauge ja haamrikopsimist jagub veel aastateks.

Järgmine tähelepanuväärne sündmus oli maikuus, kui lõpuks ometi said kõik rattad arvele võetud. Kui siia lisada, et vähem kui aasta tagasi said garaažialused omale A-kategooria load, siis ei ole enam vähimatki seaduslikku takistust siniseid vilkureid kartmata ringi põristada. Niimoodi need masinad ARKi poole vurasid:

Niimoodi need päevad veeresid. Kõik oli justkui sõiduhooajaks valmis...

must elukas

2008-07-13T23:41:00.007+03:00

Augustikuus 2007. aastal saabusid lõplikud jupid, mis olid vajalikud järgmise külka - musta eluka jaoks. Antud pildil on külgkorvi pea paari meetri pikkune vann suudetud sisse pressida pereautosse:

Septembris algas usin monteerimine. Lootus oli, et kuna üks sarnane masin on juba kokku pandud, siis nüüd läheb hulga libedamini. Tegelikult eriti ei läinud, õppimisruumi oli veel küllaga. Mõningane edu viis musta eluka säärase väljanägemiseni:

Ja veel veidikese aja pärast julgesime juba õue veeretada, et proovida esmast rõõmu sõitmisest:

punase valmimine

2008-07-04T19:05:00.002+03:00

Aega võttis, aga asja sai. Ühel hetkel oli punane külka seisus, kus kõik sõiduks olulised agregaadid olid küljes ja võis massina uhke näoga garaaži alt päikese kätte veeretada:

Ülaltoodud pildil ei aja külkasõpru naeratama niivõrd rõõm päikesest ja värskest õhust, vaid näppude all valminud punasest iludusest, mis käivitus ESIMESEST vändalöögist. Lähemat tutvust masinaga sobitab nii esimene...

...kui ka teine külkasõber:

Edasi näis kõik ilus ja lihtne. Oli tunne, et tooge või kõik maailma külkad meie kätte - küll me neist elulooma teeme ja sunnime hiljem põrisevatele kaunitaridele tänaval järele vaatama. Veel ei teadnud me midagi lekkivatest simmeritest, tõrkuvatest käigukastidest ega kiuslikest pingeregulaatoritest. Kõik oli ilus ja lihtne...

kokku ka oskame panna?

2008-06-17T22:58:00.007+03:00

2007 aastal, peale jaanipäeva, suutsid kaks külkafänni ennast piisavalt mobiliseerida, et veeta nädalake garaaži all. Suuremad jupid olid värvimisest kätte saadud, tööruum mõnusalt suvesoe ja tagant innustamas lootus juba varsti vastsest värvist särava rattaga ringi kihutada.

Loomulikult tuli enne kihutamist hoolega tööd vihtuda. Esiteks meenutada, mis jupp kusagile käib (mis siin salata, vahepeal oli päris raskeid pähkelid). Siis see jupp hoolega puhtaks kraapida, osad veel värvida, mõned poleerida, mõned hoopis uute vastu vahetada. Siin pildike mootorist, mis oli tänu hoolsale nühkimisele saanud üsna talutava välimuse:

Järgmine suurem katsumus oli mootori pealetõstmine. Kuna seda tehti esimest korda elus, siis tehti peaaegu kõik vead korraga ära ja vandumist ja ähkimist jagus peaaegu tunnikeseks. Pildil siis veidi komplekteeritud ratas, mis on mootorit ootamas:

Aega võttis, aga asja sai. Nii umbes kolmandal kokkupanemise päeval hakkas esimene külka võtma juba õigeid dimensioone:

Kui hoolega järgmist pilti silmitseda, siis leiab sealt ühe valge karvase šaakali iseloomuga peni ja ühe napilt kahekuuse lapse garaažinurgas hällis magamas. Lugu siis selline, et vahepeal pidi külkafännist isa lapsega jalutamas käima, aga tema hoopis kihutas garaaži, pani koera last valvama ja keeras ise rõõmsalt kõrval mutreid :)

Koer lapsevalvamisest väsinuna rehvihunniku najal ringutamas:

Küsimus laiale ringile: kui kuts tahab külgkorvis kaasa kihutada, siis kust leida talle sobivat E-tähisega kiivrit? Kui kiiver pole kohustuslik, siis kuidas kinnitada kõrvad, et need tuules liialt ei laperdaks? Andke teada...

must ja läikiv

2008-06-03T22:07:00.004+03:00

Üldiselt võib nüüd lubada, et väga palju roostes kola pilte siin enam ei näe. Peale liivapritsi läks kogu kola Räpina parima värvija juurde, kes kümnete unetute ööde ja päevade jooksul vanarauast imet tegi. Esialgu siis puhastamine, edasi pahtlid-krundid-värvid nagu ette nähtud. Etterutates võib öelda, et peale meid ei ole mõtet tema juurde enam külkavärvisooviga minna - esialgu süütuna näiv kolahunnik nõuab palju rohkem tööd kui paari sõiduauto värvimine. Pildike neljast raamist (kaks tsiklit, kaks korvi):

Siis veel peenemaid pudinaid, mis värvkatte alla saanud:

Ja lõpuks kaheksa ratast (tõepoolest, kaks külkat tarvitavad kokku just niipalju rattaid):

Tähelepanelik tehnikahuvilisest lugeja muidugi märkab, et rattad on liivapritsitud ja hiljem värvitud ilma laagreid eemaldamata. Kui ei võta pea, võtavad jalad - kõik rattad sai hiljem lahti lõhutud ja uute laagrite ja määrdega kostitatud. Algajate asi...

sõber liivaprits

2008-06-01T20:48:00.006+03:00

2007. aasta mätsikuus sai kahe külka jagu metallist juppe laaditud vankri peale ja sõit läks lahti liivapritsi teenust pakkuva firma poole. Üldiselt ei näinud see koorem üldse nii välja, nagu võiks see millalgi omal jõul sõitma hakata:

Liivapritsi tegija ohkas sügavalt, kui suurt hunnikut jubinaid nägi, ja asus tööle. Aega võttis pea viis tundi, aga tulemus oli esmaklassiline. Stiilinäide liivapritsija igapäevatööst (puhastatav veoauto ei ole sündmustega kuidagi seotud):

Peale detailide puhastamist liivapritsis oli plaan kiirelt sõita pahteldamisse-värvimisse, kuna haljad detailid võtavad kolossaalse kiirusega peale rebasekarva jume. Vist ei tasu mainidagi, et nagu algajatele kohane, jäi käru teel olles vihma kätte ja jupid olid värvimisse jõudmisel juba kenasti pruunikad...

naabrite silmailu

2008-05-29T21:45:00.009+03:00

Samal ajal, kui kahe külkajagu juppe ootas riiulitel paremaid aegu (ehk siis liivapritsi ja muud puhastust), käis üks külkafänn sõbraliku naaberriigi tehnikamuuseumis. Eks olid peamiselt külkad need, mis objektiivi ette jäid ja nüüd ka selles kirjatükis kajastamist leiavad. Kõigepealt kõigi vene emmiliste esiisa BMW R71 järglane R75:

Siis tahaks jagada pilti ühest... noh... peaaegu külgkorvist. Eks vaataja ise otsustab, mis nime see loom kandma peaks. Osaliselt kasutatud tsiklijuppe (NSU esiots) ja osaliselt auto omi (Opel Olümpia mootor) ning kolmeliikmeline meeskond sai sellega rõõmsalt ringi vurada. Tippkiiruseks 80km/h - ma tõesti ei tea, kas ma sellise hooga seal sees istuda tahaks:

Järgmisel emmilisel (Ural) on külka ilmselgelt kaduma läinud ja selle asemel on pandud militsionääri topis tsiklit üleval hoidma:Järgmine külka on korralikult tjuunitud, et tuul liialt põlvi ei pääseks jahutama. Nimeks on tal EKE-1 ja viiekümnendatel korjas see masin enda nimele ohtralt kiirusrekordeid (78 hj andsid selleks korraliku eelduse):

Siis üks kena Jawa koos Velorexi külkaga (kel sellist korvi pakkuda, palun lahkesti teada anda):

Lõpetuseks üks põnev masin, mille edasiviivaks jõuks on vene 750se külka mootor. Üldiselt on tegemist paadiga, aga konstruktor on otsustanud sinna ka mõned rattad alla kruvida:

Vat sellised leiud olid naabrite juurest. Seoses eestlaste "eripäradega" (kadedus, oma vara mitteeksponeerimise tahe jne) ei ole meil vist kunagi selliseid ekspositsioon tulemas...

kõik seibideks!

2008-05-29T10:54:00.003+03:00

2006. aasta lõpus kadusid kaks algajat külkahuvilist paariks päevaks garaaži alla. Kergitagem nüüd pisut saladuseloori, millega seal kõledas ja külmas (peale kõva kütmist ehk isegi +5c) ruumis tegeleti.

Esimese asjana fotografeeriti mõlemad masinad (ehk siis K750M ja Dnepr MT11) korralikult üle. Algaja asi - pärast hea pildi pealt vaadata, kumba pidi sadul peale kruvida :) Siis järgnes hulga tühjade topsikute kokkuotsimine, et erinevaid peeneid vidinaid saaks niimoodi sortida, et pärast teaks õige masina külge tagasi panna.

Kui ennem oli tegemist kahe enam-vähem normaalselt töötava masinaga, siis paari päeva pärast ei olnud neist jäänud muud järele kui paarkümmend riiulimeetrit pudinaid. Jäärapäiselt kisti iga detail pulkadeks, et võtta võimalus suurimalt rahvamajanduse vaenlaselt - korrosioonilt. Terve mõistus ütles, et masinaid neist kokku me küll ei oska pärast panna, aga eks aeg andis arutust...

uus pereliige

2008-05-27T21:48:00.004+03:00

Ah jaa, kes pulmateemalisi pilte terasemalt uuris, võis näha ka teist külkat - punast karva Dneprit. Oma suguvennast K750M-st on ta paarkümmend aastat noorem, kuid hoolimata sellest meeldivalt roostes ja kulunud. Leidmise hetkel oli ta selline:

Tegemist siis puhtatõulise Kiievi tehase toodanguga aastast 1986. Erinevalt K750M-st on tal mootoriks 650cm2 rippklappidega bokser, käigukastis tagurpidikäik, 12V elektrisüsteem, olemas suunatuled ning isegi käsipidur.

Peale masina leidmist tuli vahetada süütepool (mis on hulga ebatöökindlam kui K750-l) ning juba ta joriseski. Natuke õue peal katsetamist ja juba jõudiski kätte 2006 aasta talv, mil oli plaan mõlemad külkad pulkadeks lõhkuda, vahetada kulunud osad ning tõmmata ratastele selga uus värv...

elu esimene

2008-05-22T20:23:00.004+03:00

Antud pildil leiame me allakirjutanu oma elu esimest külkasõitu tegemast. Palun pöörata tähelepanu suurest õnnest kangestatud kehahoiakule. Aasta siis oli 2006...

esimesed hääled

2008-05-21T11:52:00.011+03:00

Kui midagi juba teha, siis ikka põhjalikult. Niisama läks ka antud K750M käimalükkamisega - kuna massin aegajalt ikka lubas paukumise näol käima minna, siis sai suure eufooriaga teda ikka mitusada meetrit pusitud. Saatus oli sel korral meie pool, kuna mingil hetkel ei julgenud tsikkel enam vastu punnida ja otsustas ühe pütiga podisema hakata.

No mis te arvate, kui suur võidurõõm oli asjaosaliste näos? Isegi "kes tahab saada miljonäriks" saate kuue hooaja võitjatest pole keegi sellise rõõmu lähedale jõudnud. Minuti pärast tüdines ka teine pütt tõrkumast ja meeldiva sinise vine taustal said kõik teha õue peal oma esimesed sõiduringid. Muuhulgas ei suutnud korvi mädanenud põhi takistada ka neljakesi sõitu proovimast:

Vahepeal otsustas esitule võru sõidu ajal irduda, aga õige mees (motoklubi president) tõmbab selle taskust leitud traadijupiga poole sõidu pealt kinni:

Tea, mis pensionärist tsikkel selle peale mõtles? Kurat küll, ei lasnud rahus puhata? Või oli ka väike rõõm, et üle hulga aja kelleski elevust tekitas? Õnneks me seda ei tea...

lähem tutvus

2008-05-20T15:22:00.007+03:00

Kui külgkorviga vanake sai puhtamaks kraabitud, hakkasime lähemalt uurima, mis loomaga tegu.

Hoolimata oma minevikus tehtud sangarlikest tegudest oli emmiline hästi säilinud ning suhteliselt originaalses seisus - vilumatu silm tuvastas originaalist erinevaks vaid Urali käigukasti ja tagaratta ning tundmata päritolu summutajad. Lisaks oli ratast veidi "parendatud", nagu ikka sedavõrd pikalt teeninud masinatega juhtub - karbussiks olid K37A asemel külge kruvitud uuemad K302-d ning raami keevitatud tugevamaks.

Loomulikult oli raam ja plekid korduvalt üle värvitud, värv kihiti koorunud, suurelt esines pindmist roostet ja klassikalistes kohtades (külka põhi, tagumise porika juhtmesoon) ka läbivat roostet. Aga mis te arvate, et see isehakanud entusiaste heidutas? Ei sugugi, pigem oli rõõm tulevaste garaaži all veedetavate töiste päevade pärast.

Enne käivitamise proovimist tuli asendada pragunenud kütusevoolikud ning kallata õlid ja muud eluks vajalikud vedelikud masinale kõhtu. Poest uus aku, vänta... ja mitte üks hääl, nagu oligi karta. Sädet pole, too või poest ämbriga lisaks. Puhtast uudishimust sai lahti kistud jagaja kaan ja midagi sealt alt muditud või vahetatud - no tõesti enam ei mäleta, mida seal suures erutuses näppida sai. Kuna säde hakkas ennast ilmutama, siis masin ruttu õue ja lükkama...

Motoklubi täies koosseisus lükkamas

haiguse algus

2008-05-19T22:03:00.004+03:00

Et millal see külgkorvide armastamise tõbi külge hakkas?

Eks nendele kolmerattalistele põrisevatele riistapuudele on iga poiss kord järele vaadanud ja mõtelnud end sinna istuma. Poisikesepõlvest lendasid aastad mööda, kätte jõudis 2006. aasta suvi. Käesoleva loo tegelased leidsid ennast vanaisa Oti kuuri alt käimas ümber rohkem kui 40 aastat vana K750M ümber, mis oli pea kümme viimast aastat seal rahulikult pensionipõlve pidanud.

Kõige algus - leia pildilt külka!

Kahjuks või õnneks ei olnud saatus sellele masinale kuuri all mädanemise lõppu ette näinud, kuna tsikkel veeti sealt välja ja asuti plaane tegema. Keegi sellisest tehnikast suurt ei jaganud ja seega käidi lihtsalt targa näoga masinat näpuga torkides ringi ja ümiseti grandioossetest restaureerimisplaanidest. Mainimata ei tasu jätta fakti, et ega sel ajal keegi ümisejatest genekal ja karpal suurt vahet ei osand teha.

Esimese asjana kraabiti maha aastakümnetega kogunenud õli, tolm ja muu saast. Alt ilmus välja tõsine tööloom, mis on aastakümneid vedanud inimesi tööle, lapsi kooli, piima puki peale, kartuleid põllult ja üleüldse kõikvõimalikku kraami, mis ühes korralikus majapidamises liigutamist vajas. Vanaisa Ott hoidis tsiklit hoolega ja hoolimata roosteplekkidest ja intensiivse kasutamise jälgedest oli mustuse alt välja koorunud korralik eksemplar, millel oli lootus isegi oskamatute käte vahel varsti käivituda...

Poole puhastamise aegu